[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.