[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elamu ‹1› ‹s›
elumaja, eluhoone, eluase. Elamu ja kõrvalhooned. Ruumikate tubadega elamu. Elamu ruumijaotus. Elamute korrashoid. Noorte perede uued elamud. Telk on rännumeeste elamu. || (loomade v. lindude eluaseme kohta). Taru on mesilaste elamu. Tigu kannab oma elamut seljas.
▷ Liitsõnad: haagis|elamu, individuaal|elamu, kahepere|elamu, koobas|elamu, kooperatiiv|elamu, linna|elamu, maa|elamu, rehi|elamu, rida|elamu, sektsioon|elamu, suurpaneel|elamu, talu|elamu, telk|elamu, torn|elamu, vagun|elamu, üheperekonna|elamu, ühis|elamu, üksikelamu.