[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elamine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn elama). Elamiseks kohandatud ait. Möbleeritud tubades elamine. Elamiseks vähe, suremiseks palju. Tööpuudus tegi elamise raskeks. Niisugune asi võtab elamise isu ära! Elamine tähendas talle töötamist. Elu tahab elamist. Elab vaikselt oma elamist.
▷ Liitsõnad: kaasa|elamine, läbi|elamine, sisse|elamine, ära|elamine, üleelamine.
2. elukord, elutingimused. Maarahva elamine läheb ülesmäge. *Vedasin teist linnas ringi, näitasin tudengilinna elamist. L. Tigane.
3. eluase; majapidamine (v. selleks vajaminev). On oma elamise linna moodi sisse seadnud. Selles eas tahab inimene juba oma elamist ja olemist. Tulime teie uut elamist vaatama. Teil siin päris korralik elamine. Vanasti oli talus kogu elamine ühe katuse all. Sellesse kohvrisse mahub pool elamist ära. *Hommikul lähed hämaraga ära, elamine jääb laokile .. L. Hainsalu.