[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eha ‹11› ‹s›

1. läänetaeva punetus pärast päikese loojumist; õhtune loojakujärgne valgus, ehavalgus. Purpurpunane eha. Eha punetab, õhetab, kahvatab, kustub. Ehast roosatav kaldaliiv. Töötab koidust ehani 'varavalgest hilisõhtuni'. Sügisene eha ei valgusta kaua.
2. hrv (punakas) kuma v. helk. *.. laskis küünlavalgust kotta tungida, kus pisuke lambike juba enne levitas punakat eha. E. Särgava. *Nõrgas laternate ehas mingid suured majad .. F. Tuglas.
3. (väliskohakäänetes õhtuse v. öise tüdrukute pool käimise kohta, hrl. suvel maal). Poisid läksid laupäevaõhtul ehale. Olin Manni pool ehal. Sulane tuli varavalges ehalt. *Sa olevat samasse aita ehale kippunud, kus ärijuht juba ees .. E. Vaigur.