[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ees|kuju
isik, nähtus, toimimisviis, ese vm., mida jäljendatakse, mille järgi käiakse v. mille järgi tuleks käia. Elav, isiklik eeskuju. Halb, hoiatav eeskuju. Mehisuse, vapruse eeskuju. Vanemate eeskuju lastele. Annab, näitab kellelegi head eeskuju. Keda võtta eeskujuks? Võtke Paulist eeskuju! Seadis, tõi õde vennale eeskujuks. Vanem vend oli talle õppimises eeskujuks. Tegi seda teiste eeskujul. Kellegi eeskuju järgima, kellegi eeskujule järgnema. Mõjutab neid oma eeskujuga. Esimesed eesti keele grammatikad toetuvad võõramaistele eeskujudele. Möödunud suve eeskujul korraldatakse ka tänavu õpilaste puhkelaagrid. Ehitas purjeka mujal nähtud eeskujude järgi.