[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

arv ‹-u 21› ‹s›

1. kvantiteeti väljendav üks matemaatika põhimõisteid. Arvud ühest kuni sajani. Positiivsed, negatiivsed arvud. Konkreetne, abstraktne arv. Ühe-, mitmekohaline arv. Paaritud arvud. Suur, astronoomiline arv. Arve liitma, lahutama, korrutama, jagama. Arvu taandama. Leiame ruutjuure arvust 16. Kirjutage arv 71 Rooma numbritega. || ‹sg.› kellegi v. millegi hulk v. kogus. Tallinna elanike arv. Kuulajate arv ulatus tuhandeni. Romaani lehekülgede arv. Tohutu arv rändrahne. Rahvast oli suurel, tohutul arvul kokku tulnud. Piiratud, piiramatul, suuremal arvul. Riik on laste ajutraumade arvult maailmas esikohal.
▷ Liitsõnad: aasta|arv, absoluut|arv, alg|arv, detsimaal|arv, imaginaar|arv, irratsionaal|arv, järg|arv, kahend|arv, kogu|arv, kompleks|arv, kontroll|arv, kord|arv, kümnend|arv, liht|arv, liit|arv, massi|arv, murd|arv, mõõt|arv, naturaal|arv, näit|arv, paaris|arv, põhi|arv, rahva|arv, ratsionaal|arv, reaal|arv, sega|arv, suht|arv, trüki|arv, täis|arv, vastand|arv, õnne|arv, üldarv.
2. keel objektide hulka (hrl. ainsust v. mitmust) märkiv grammatiline kategooria, nuumerus