[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agu|eoon
geol Maa geoloogilise ajaloo teine, ürgeoonile järgnenud eoon, proterosoikum

ajaloo|alane
ajaloo valdkonda kuuluv, ajalugu käsitlev, sellesse puutuv. Ajalooalased uurimused, kirjutised. Tema ajalooalased teadmised jätavad soovida.

ajaloo|filosoofia
ajaloo (1. täh.), selle seaduste ja liikumapanevate jõudude üldine käsitus ning tõlgendus. Hegeli ajaloofilosoofia.

ajaloo|käsitus
käsitus, arusaamine ajaloost, ajaloo mõistmine. Mustvalge ajalookäsitus.

ajaloolane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
ajaloo (2. täh.) eriteadlane. Eesti ajaloolaste uusimad uurimused.
▷ Liitsõnad: agraar|ajaloolane, kultuuri|ajaloolane, kunsti|ajaloolane, sõjaajaloolane.

ajalooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
(< ajalugu). a. ajaloosse puutuv, sellega seoses olev, sellest tulenev, seda järgiv jne. Ajalooline ülevaade teema käsitlusest. Nähtuse ajalooline taust. b. ajaloosündmustest lähtuv, neid kujutav, ajalooaineline. Ajalooline romaan, jutustus, film, maal. c. minevikus tõeliselt eksisteerinud v. aset leidnud. Lehola Lembitu on ajalooline isik. Oli see tõesti ajalooline sündmus või on tegemist legendiga? d. ajaloo seisukohast oluline, tähtis v. tähelepanuväärne, ajalukku minev v. jääv. Ajaloolised otsused. Jõudis kätte ajalooline hetk. Liitlasvägede ajalooline kohtumine Elbel. Ajalooline Kuressaare loss. Ekskursioonil külastasime ajaloolisi ja kultuuriloolisi paiku. e. faktidele, sündmustele, nähtustele nende tekkimise ja arenemise seisukohast lähenev, millegi ajalugu kronoloogilises järgnevuses vaatlev v. uuriv. Ajalooline lähenemine teemale, probleemile. Ta on seda küsimust käsitlenud ajaloolisest aspektist. Ajalooline foneetika ehk häälikulugu. Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu. f. ajaloo käigus kujunenud, möödunud etappe peegeldav, mitte tänapäevane. Inglise ortograafia on ajalooline. g. kirjalike ajalooallikatega dokumenteeritud. Ajalooline aeg.
▷ Liitsõnad: võrdlev-ajalooline.

ajalooliselt ‹adv›

1. ajaloo seisukohalt, arengus vaadelduna. Teemat tuleb käsitleda ajalooliselt. Ajalooliselt paratamatu.
2. ajaloo jooksul, ajaloo käigus. Riikide ajalooliselt kujunenud piirid.

ajaloolis|-kultuuriline
Ajaloolis-kultuuriline valdkond etn ala, kus rahvaste kontaktide ja ühise ajaloo tõttu on kujunenud teat. kultuuriühtsus.

allika|õpetus
aj ajalooallikate kasutamise võtteid ja meetodeid uuriv ajaloo abiteadus

arhaikum ‹-i, -it 2› ‹s›
geol Maa geoloogilise ajaloo vanim eoon, ürgeoon, arheosoikum. Varem vaadeldi arhaikumit aegkonnana. Arhaikum jaotatakse neljaks aegkonnaks: neoarhaikum, mesoarhaikum, paleoarhaikum ja eoarhaikum.

arheograafia ‹1› ‹s›
kirjalike ajalooallikate kirjeldamist ja väljaandmist käsitlev ajaloo abiteadus

arhiivindus ‹-e 5› ‹s›
arhiivimaterjalide kogumist, säilitamist, korraldamist, kasutamist ja publitseerimist käsitlev ajaloo abiteadus; vastav tegevusharu

ballaad ‹-i 21› ‹s›

1. kirj hrl. traagilisi v. heroilisi ajaloo- v. mütoloogiateemasid käsitlev lüroeepiline luuleteos. Jakob Tamme, Marie Underi ballaadid.
2. muus lüroeepilise sisuga muusikateos

epigraafika ‹1› ‹s›
aj vanu raidkirju uuriv ajaloo abiteadus

esi|ajalugu

1. ajaloo vanim järk inimese kujunemisest kuni ürgkogukondliku korra lagunemiseni ning klasside ja riigi tekkimiseni. Baltimaade, Eesti esiajalugu.
2. kõige varasem periood millegi arenemises, algusaeg. Inimese arenemise, Eesti kirjanduskriitika esiajalugu.

genealoogia ‹1› ‹s›

1. aj ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemist ja sugulussuhteid
2. põlvnemine, päritolu; sugupuu. Kreeka jumalate, Vene tsaaride genealoogia. Taimede, loomade genealoogia. Uuris oma perekonna genealoogiat.

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

hellenism ‹-i 21› ‹s›

1. aj antiikaja ajaloo- ja kultuuriperiood (umbes 330–30 e. Kr.), mida iseloomustab Kreeka ja Idamaade majanduse, ühiskonnakorra ja kultuuri põimumine
2. keel kreekapärane keelend

hääliku|muutus
keel hääliku muutumine teiseks häälikuks, kadu v. teke mingil keele ajaloo etapil, näit. mõtelda → mõelda

keele|ajalooline
keel keele ajaloo valdkonda kuuluv. Keeleajalooline uurimus, kirjutis. Seda tõendavad mitmed keeleajaloolised seigad.

kodu|lugu

1. algkooli õppeaine, mis annab algteadmisi lähema ümbruskonna loodus- ja ühiskonnanähtustest
2. kodukoha looduse, kultuuri, ajaloo ja majanduse üldülevaateline käsitlus

lava ‹7› ‹s›

1. (hrl. laudadest tehtud) kõrgendatud alus, kõrgend; sellise kõrgendi pealmine osa. a. saunalava. Istuti laval, higistati ning viheldi. Kes leili ei kannatanud, kobis lavalt maha, alla. Lase sant sauna, tahab lavale. b. magamislava, lavats, nari. Vanasti olid sängide asemel lavad. *Siin lamati seinaäärseile lavadele laotatud õlgedel pikad öötunnid .. A. Mälk. c. (muude kõrgendite v. aluste kohta). Müüri laotakse hoone põrandale või vahelaele toetuvatelt lavadelt, nn. töölavadelt. Jahimehed ehitavad ulukite varitsemiseks puude otsa lava. Teede ääres on postidele toetuvad lavad piimanõude jaoks. Kuhja aluseks laoti hagudest lava. *Otse laevamasti ees asetses tugisammastele ehitatud lava – see oli kõrgem paik, millel mereröövlite käsknik taotses seista. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|lava, magamis|lava, sauna|lava, surnu|lava, sööda|lava, tantsu|lava, tapa|lava, töölava.
2. teater kõrgendatud põrandaosa, kõrgem ruumiosa v. pind, kus esitatakse (teatri)etendusi. Lava ja vaatesaal. Estraadietendused kontserdisaali laval. Koor tuleb lavale, on laval, lahkub lavalt. Tantsijad ootavad lava taga esinemisjärge. || (teatri kohta üldse). Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” menu Eesti laval. Jüri Järvetit tunneme nii lavalt kui kinolinalt. „Estonias” toodi lavale 'lavastati' Verdi „Aida”. Juhan Peegli fragmentaarium sõjasuvest tuli lavale 'lavastus' „Vanemuises”. || piltl elu näitelava, (ajaloo) areen. Lavale on ilmunud uus poliitiline jõud.
▷ Liitsõnad: ees|lava, eksperimentaal|lava, kontserdi|lava, külg|lava, maa|lava, näite|lava, pöörd|lava, taga|lava, taidlus|lava, teatri|lava, vabaõhu|lava, vajuk|lava, vanker|lava, väikelava.
3. aiand raketega piiratud ning klaasi v. kilega kaetud madal lihtne katmikala hrl. köögivilja ja lillede v. nende istikute kasvatamiseks; ka selline piirav ning kattev ehitis. Ühe-, kahepoolne lava. Köetav lava. Aeda tehti kasvuhoone ning paar lava. Lavas kasvatatud kurgid. On paras aeg taimed lavast peenrale istutada.
▷ Liitsõnad: kasvu|lava, kile|lava, klaas|lava, kurgi|lava, lille|lava, sõnniku|lava, süvendlava.
4. geogr lavamaa osa. Ürgorgudega lavadeks lõhestatud Sakala kõrgustik.
▷ Liitsõnad: kõrg|lava, mandri|lava, paelava.

lähi|aeg

1. lähim v. suhteliselt lähedane aeg. Lähiajal uusi investeeringuid ei tehta.
2. ajaloo periodiseerimisel etapp, mis hrl. algab I v. II maailmasõjaga ja lõpeb 1991. aastaga. Vanaaeg, keskaeg, uusaeg, lähiaeg ja tänapäev.

medievist ‹-i 21› ‹s›
keskaja ajaloo eriteadlane

muinsus|kaitse [-kaitse]
ajaloo- ja kultuurimälestiste ning muu minevikupärandi kaitse. Muinsuskaitse alla võtma. Muinsuskaitse all olevad ehitised, ohverdamiskohad.

paleograafia ‹1› ‹s›
aj antiik- ja keskaja käsikirjade kirja arenemist, kirjutusviisi ja materjali uuriv ajaloo abiteadus. Ladina, kreeka paleograafia.

papüroloogia ‹1› ‹s›
aj papüürusele kirjutatud tekste uuriv ajaloo abiteadus

proterosoikum ‹-i, -it 2› ‹s›
geol Maa geoloogilise ajaloo teine, arhaikumile e. ürgeoonile järgnenud eoon, agueoon. Proterosoikumi setted.

rahvastiku|lugu
rahvastiku ajalugu käsitlev ajaloo ja rahvastikuteaduse piiriteadus, ajalooline demograafia

rahvus|muuseum
muuseum, kus säilitatakse riigi ajaloo ja rahvakultuuri alaseid kogusid. Ungari Rahvusmuuseum.

rahvus|park [-pargi]
suur riiklik kaitseala, kus on erilise väärtusega loodusobjekte, mõnel pool ka ajaloo- ja kultuuripärandit. Lahemaa rahvuspark. Yellowstone'i rahvuspark USA-s. Rahvusparki looma, rajama.

rahvus|teadus
rahvuslik, rahvusega seotud teadus (näit. rahvuse ajaloo, keele, folkloori uurimine). Rahvusteaduste areng, viljelemine.

sfragistika ‹1› ‹s›
aj pitsateid ja pitsereid käsitlev ajaloo abiteadus

tsivilisatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. inimühiskond (ka paikkondlikult v. mingil ajaloo arenguastmel) koos oma ainelise ja vaimse kultuuriga. Tuumasõda võib tuua hävingu kogu tsivilisatsioonile. Lääne, Hiina tsivilisatsioon. Muistsed, iidsed, kadunud tsivilisatsioonid. Vanade Idamaade tsivilisatsioonid. Kesk-Ameerika vanad tsivilisatsioonid. Inkade tsivilisatsioon. Tsivilisatsiooni areng, hukk. Maa-välised tsivilisatsioonid 'oletatavad universumis eksisteerivad arukate olendite ühiskonnad'.
▷ Liitsõnad: antiik|tsivilisatsioon, kõrg|tsivilisatsioon, nüüdistsivilisatsioon; kosmosetsivilisatsioon.
2. kultuur. *Ent ka kaugemaisse nurkadesse on sisse tungimas tsivilisatsioon. Eesli asemel põriseb juba auto mööda mägiteid .. J. Semper. *See pisut tsivilisatsiooni, mida omame, ei lahuta meid loodusest. H. Raudsepp.

ürg|aegkond
van geol Maa geoloogilise ajaloo vanim aegkond (vana geoloogilise ajaarvamise skaala järgi). Ürgaegkonnas tekkis maakoor. Ürgaegkonna kivimid on valdavalt moondekivimid.

ürg|eoon ‹-i 21› ‹s›
geol Maa geoloogilise ajaloo vanim eoon, arhaikum (uue geoloogilise ajaarvamise skaala järgi). Ürgeoon jaguneb neljaks aegkonnaks.

üriku|teadus
aj ürikute analüüsimisega ja nende ehtsuse kindlakstegemisega tegelev ajaloo abiteadus, diplomaatika