[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainuke(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› ainult üks, ainus. Ainuke(ne) laps, poeg, tütar. Ainuke mees majas. Mu ainuke sõber. Ainukesed inimesed, elanikud saarel, laiul. Ainuke(ne) järeldus, kohustus, lootus, põhjus, soov, viga, võimalus. Ainuke(ne) säilinud eksemplar. Seeni me ei leidnud, mitte ainukestki. See ei jäänud ainukeseks ega viimaseks. Tema ainukesena pääses. Koer oli vanamehe ainuke seltsiline. Temaealisi poisse oli seal paar ainukest, mõni ainuke. Ainuke, kes teda mõistis, oli ema. Ainuke, mis ta võis teha, oli oodata.
▷ Liitsõnad: üksainuke(ne).
2. ‹s› armsaim inimene. Tüdruk ootas oma ainukest sõjast koju.