[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.