[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.