[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agar ‹-a 2› ‹adj›
innukalt millegagi tegutsev v. tegelev v. midagi tegev, hakkaja, ettevõtlik; virk, usin. Agar seltskonnategelane, rahvavalgustaja, kirjamees, uurija. Agar õpetaja. Meile on sattunud agar koristaja. Ta on agar „Loomingu” lugeja. Tüdruk on meie agaramaid noori. Agar sõna võtma, ajalehtedele kirjutama, jalgpalli mängima. Selles töös on ta agar. Agaramad jõudsid juba tööga valmis. Ta on väga energiliseks ning agaraks muutunud. Agar tegevus. Peidupaik jäi agarale otsimisele vaatamata avastamata. Agar ema, laisad lapsed.

agar ‹-i 2› ‹s›
merepunavetikaist saadav aine, mille lahus annab jahtumisel tugeva tarrendi