[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aevastama ‹37›

1. nina limaskesta ärrituse tõttu õhku ninast (ja suust) välja purskama. Jahutolm ajab, paneb aevastama. Nohu on kange, muudkui nuuska ja aevasta. Kass aevastas. „Atsih,” aevastas poiss. | piltl. *Mootor turtsatas, lõi mõned pahased popsud, aevastas siis, läkastas kurgust sinist suitsu ja – jäi vait. O. Tooming.
2. piltl kõnek (halvustavat, üleolevat, tühiseks pidavat jne. suhtumist väljendavates ütlustes). Tema arvamisele ma aevastan. *Mis on seal siis ühe ülikonna [keemiline] puhastamine! Kord aevastada. R. Tiitus.