[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadellik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
aadlile v. aadlikule omane; aadlisoost, aadliseisusest. Aadellik uhkus, kõrkus. Aadellik päritolu, sünnipära.

aadlik ‹-liku, -likku 30›

1. ‹s› aadliseisusest, aadlisoost isik. Vene, Balti aadlikud. Vaesunud aadlik. Aadlike eesõigused.
▷ Liitsõnad: maa|-aadlik, väikeaadlik.
2. ‹adj› van aadellik. *Siin võib näha siniverelist aristokraatiatki .. aadlikus rahus tõllas „jalutavat” .. J. Barbarus.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

ahelik ‹-liku, -likku 30› ‹s›

1. ahel (2. täh.) Saarekeste ning laidude, järvede ahelik. Kümmekond tüdrukut ahelikuna üksteise käevangus. Laadijad moodustasid aheliku, asusid ahelikku ning andsid pakke käest kätte. Igavate talvepäevade ahelik. Sündmuste ahelik. *Ülal korraldasid luiged end ahelikku ja liuglesid mere poole. O. Tooming. | (mäeaheliku kohta). Austria Alpid algavad madalate ahelikena. Ahelikke lahutavad üksteisest sügavad orud.
▷ Liitsõnad: mäeahelik.
2. sõj rünnaku-lahingukord, kus sõjaväelased on ühel joonel, rinnetpidi üksteisest 6–8 m kaugusel. Metsa serval hargneti ahelikku. Võtke ahelikku! Vaenlaste ahelik lähenes roomates. Liiguti edasi hõredas ahelikus.

halelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
van hale. *[midagi] .. halelikku / avaldab ta hääl. Jak. Tamm.

katelok ‹-loki, -lokki 21› ‹s›
sõduri kaasaskantav sangaga ning sügava kaanega sööginõu. Katelok ripub sõduril vööl. Soldatid sõid katelokkidest. Võttis kateloki ja läks oma supiportsu järele. Teed keedeti tule kohal kateloki sees.

matslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hlv
1. matsi päritoluga, talupoeglik. *.. kaasa arvatud Elsbeti jällegine säästmatu viide mehe matslikele juurtele .. J. Kross.
2. matsile (hrl. 2. täh.) omane; kasvatamatu, lihvimata, labane. Matslik käitumine, suhtumine. Temas on matslikke jooni. *Sa oled jäme, egoistlik ja matslik nagu sinu isa. A. Kurfeldt (tlk).

naelik ‹-u 2› ‹s›
‹hrl. pl.› kõnek naelking

natslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
natsionaalsotsialistlik, natsismile ja natsidele omane. Natslik Saksamaa. Natslikud võimumehed. Natslik propaganda.

saarelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
saarele, saare elanikele omane. Eht saarelik huumor.

telik ‹-u 2› ‹s›
tehn ratastega lennukiosa, mis on tarvilik startimiseks, maandumiseks ja ruleerimiseks. Saba-, ninarattaga telik. Sissetõmmatav telik. Pardainsener laseb teliku välja. Maandumisel purunes telik.

vaatlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› vaatamisega, vaatlusega seotud
▷ Liitsõnad: ette|vaatlik, ülevaatlik.

vahelik1 ‹-liku, -likku 30› ‹s›

1. aganaleib. Ikaldusaegadel tehti, söödi vahelikku.
2. etn esiseinata ja laeta vaheruum hrl. aitade v. lautade vahel. Vahelikus hoiti põllutööriistu ja veokeid. *Läksin hoonete juurde, kus ait ja laut otsastikku ja nende vahel lahtine vahelik. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: aida|vahelik, laudavahelik.
3. tekst kudumisel lõimelõngade vahe, kust süstik läbi käib
▷ Liitsõnad: kangavahelik.

vahelik2 ‹-liku, -likku 30› ‹s›
bot
1. teat. kandseen (Paxillus)
▷ Liitsõnad: lepa|vahelik, samet|vahelik, tavavahelik.
2. kaseriisika rahvapärane nimetus. Roosakad õrnas karvaudemes vahelikud.

valelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tõele mittevastav, vale, ebaõige. Valelikud jutud, sõnad. Ta ei tahtnud midagi valelikku öelda.
2. ebaaus, valetav, võlts. Valelik inimene, laps. Väga valelik mees. Oled läbi ja läbi 'läbinisti, täiesti' valelik. Ta on kõige alatum ja valelikum nende hulgast. Niisuguse silmavaatega inimene on kindlasti valelik ja petis. Kas te peate mind valelikuks? | ‹substantiivselt›. Sina võtsid raha, valelik! Valelik teeb rohkem keelega kui meelega.