[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuulsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. silmapaistvate teenete, saavutuste, omaduste eest osaks saav üldine kõrge tunnustus. Au ja kuulsus kangelastele! Saavutas oma kangelasteoga surematu, kustumatu kuulsuse. H. C. Andersenile tõid kuulsuse tema kunstmuinasjutud. Helilooja oli oma kuulsuse tipul. Kapten ihkas auahne mehena kuulsust. Ma ei aja kuulsust taga. Otepää kui talispordikeskuse kuulsus kasvab pidevalt. Prantsuse lõhnaõlid on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|kuulsus, maailma|kuulsus, sõjamehekuulsus.
2. ‹koos lähemalt iseloomustava laiendiga› üldiselt levinud hinnang kellegi v. millegi kohta, maine. Tal on õiglase inimese, hea perenaise, seikleja, veidriku kuulsus. Noorusele vaatamata oli Mihklil aruka ja targa mehe kuulsus. Noormehel on skandaalitseja, joodiku kuulsus. Sel mehel on halb kuulsus. Muskaadil on hea veini kuulsus. Väin, mäekuru on halvas kuulsuses. Kahtlase kuulsusega lõbustusasutus. Restoran pole kõige parema kuulsusega. Kõmulise kuulsusega raamat. *..proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna. A. H. Tammsaare.
3. kuulus isik. Sinust on saanud, tulnud kuulsus. Saksa kirjanduse kuulsused, nagu Goethe, Schiller ja Heine. Filmis teeb kaasa mitu kuulsust. *..tundis hästi oma onutütarde viisi kiinduda kuulsustesse, olgu need Uusküla jõumehed, Tallinna luuletajad või ameerika filmitähed. L. Promet.
▷ Liitsõnad: filmi|kuulsus, jooksu|kuulsus, kergejõustiku|kuulsus, lava|kuulsus, male|kuulsus, poksi|kuulsus, spordi|kuulsus, suusa|kuulsus, tennise|kuulsus, vaimukuulsus.