[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õnnetus ‹-e 5› ‹s›

1. ootamatu traagiline sündmus, kus keegi v. miski saab viga. Raske, ränk, suur õnnetus. Raudteel, maanteel juhtus õnnetus. Liinibuss sattus õnnetusse. Laevaga, lennukiga olevat juhtunud õnnetus. Ülesõidukohal on sel kevadel toimunud juba mitu õnnetust. Lagunenud sild võib põhjustada õnnetuse. Surmaga lõppenud õnnetus. Õnnetus nõudis neli elu, ohvrit. Õnnetuses hukkus, sai kannatada kaks inimest. Kaotas õnnetuse tõttu mõlemad jalad. Paljud said õnnetuse tagajärjel põletushaavu. Tahtmatult tuleb pähe mõte, et äkki on temaga mõni õnnetus juhtunud. See oli õnnelik õnnetus, kõik pääsesid eluga. Hiljuti juhtus meil õnnetus: maja põles maha. Naabrid tulid talle ta õnnetuses appi. Seda kanti on tabanud maavärinad, üleujutused ja muud õnnetused. Hooletus ees, õnnetus taga. || ebameeldiv juhtum, pahandus. Ja siis see õnnetus juhtuski, et püksid kärisesid lõhki. Lapsel juhtus (väike) õnnetus (püksipissimise kohta).
▷ Liitsõnad: auto|õnnetus, kaevandus|õnnetus, laeva|õnnetus, lennu|õnnetus, liiklus|õnnetus, loodus|õnnetus, mere|õnnetus, mootorratta|õnnetus, raudtee|õnnetus, rongi|õnnetus, tormi|õnnetus, tule|õnnetus, töö|õnnetus, veeõnnetus; suurõnnetus.
2. ebaõnn, halvastiminek; häda, nuhtlus. Musta kassi nägemine tähendavat õnnetust. Tood oma juttudega meile veel õnnetuse kaela. Selline abielu on pigem õnnetus kui õnn. Ühe õnn on teise õnnetus. Minu õnnetus on see, et olen väga hajameelne. Keskpärasus pole iseendast veel kõige suurem õnnetus. Õige mul õnnetust! Oh õnnetust, rahakott on kadunud! Naisele on õnnetuseks, kui ta on inetu. Kössitab nurgas nagu hunnik õnnetust (õnnetu moega, armetu inimese kohta).