[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õhkkond ‹-konna 22› ‹s›
atmosfäär, õhustik
1. Maad (vm. taevakeha) ümbritsev gaasikiht. Maa õhkkond. Õhkkond kaitseb elusorganismi liigse kiirguse eest.
2. piltl valitsev meeleolu, miljöö, ümbrus. Ängistav, ärev, rusuv, raske õhkkond. Kohtumise õhkkond oli ametlik, pingeline, usalduslik, närviline. Koosviibimisel valitses kodune õhkkond. Vaimselt sumbunud õhkkond. Teatri loominguline õhkkond. Sallimatuse õhkkond. Talle meeldib ülikooli õhkkond. Ihkas pääsemist teise õhkkonda.
▷ Liitsõnad: hukkamõistu|õhkkond, kasarmu|õhkkond, töö|õhkkond, võistlusõhkkond.