[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ärkama ‹ärgata 48›

1. uneseisundist toibuma, ärkvele tõusma, virguma. Unest, magamast ärkama. Ärkasin juba varahommikul, enne kukke ja koitu. Vahel ärkan keset ööd. Kui pere ärkas, oli suur valge väljas. Ärkas kellahelina, kõuekõmina, koerte haukumise peale. Ärkas kolinast, ägedast südamekloppimisest. Ärkas jubedast unenäost suure kergendustundega. Ema ärkab lapse virisemist kuuldes kergemini kui muude häälte peale. Sina ka juba ärganud? Ärgates ei saanud kohe aru, kus ma olen. Vägilane magas ärkamata kaks ööpäeva järjest. Kui ma koidikul virgusin, olid ka linnud ärganud ja laulsid. Kevadel ärkavad loomad talveunest. Linn, küla, tänav hakkab ärkama. | piltl. Linnulaulust ärkab mets ja maa.
2. (pool)teadvuseta olekust toibuma, teadvusele tulema; mõnest muust seisundist elustuma, ärksaks, virgeks v. elavaks muutuma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Minestusest, narkoosist, morfiiniuimast ärkama. On teadvusele, meelemärkusele ärganud. Ärkas tardumusest, rammestusest, mõtetest, unistustest. Naudingust ärganud, tajusime jälle ümberringi toimuvat. Varjusurmast ärkama. Räägitakse, et surnukeha ärganud ellu ja tõusnud istuli. Tunne oli selline, nagu oleks surnust (ellu) ärganud. *Lugesin tundide ajal .. Ma ei kuulnud sageli üldse, millest räägiti, ja tihti tuli mind kaks korda küsida, enne kui ärkasin. J. Smuul. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama hakkama, vaimselt virguma; usklikuks saama, usku pöörduma. Rõhutud rahvas hakkab ärkama. Kogudus palvetas, et õnnetu naine uskmatusest ärkaks. Ärganud hinged. Ärkamata ilmalaps. *Andrese vanarahvas on ärganud inimesed, käivad ligidal ja kaugel palvetundides. Madde Kalda. || (taas) toimima hakkama, (taas) tegevusse astuma. Kauge mineviku pildid ärkavad ellu. Varemeis linn ärkab uuele elule. Niiskuses ärkas jälle ta vana luuvalu. Temas ärkas endine õpetaja. Pojas ärkas mees. Poisis ärkas silmapilk kavaler.
3. (mingi tunde vms. kohta:) tekkima, tärkama. Rahvas ärkas lugemishuvi. Südames ärkas lootus, kuri kahtlus. Tüdrukus ärkas trots, viha.

üles ärkama
(üles rõhutab tegevuse lõpetatust:) ärkama (hrl. 1., 2. täh.) Ta oli juba varavalges üles ärganud. Ärka üles, sünnipäevalaps! Nagu surnust üles ärganud. *Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Juh. Liiv.