Piibli Ramat 1739

1739. aastal ilmunud esimene eestikeelne täispiibel koosneb kahest erineva tõlkelooga osast. Selles avaldatud Uue Testamendi tekst on tagasiviidav ligi saja aasta tagusele piiskop J. Jheringi piiblitõlkealgatusele, mille tulemusel 1643. aastaks olevat kokku saadud kogu Uue Testamendi tõlge. Ehkki tolle tõlke originaalkäsikiri pole säilinud, lubavad kaudsed andmed oletada, et seda kasutas H. Göseken vanem ajavahemikul 1650–1680 kokku pannes oma käsikirja, mis sai hiljem aluseks Pilistvere piiblikonverentsil 1687. aastal toimetatud variandile. (Tafenau 2006) Viimasele tugines omakorda J. Hornungi tõlge, mida nimetatakse küll iseseisvaks tõlkeks, ent mille valmimiskiirus (Hornung alustas tõkimist 1687. aasta novembris ja andis selle juba järgmisel aastal üle J. Fischerile) lubab oletada, et töö käigus toetuti suures osas Pilistveres väljatöötatud redaktsioonile. J. Hornungi tõlge on säilinud 1694. aasta ümberkirjutusena nn Müncheni käsikirjas (Reila 2007), millest alates teksti järk-järguline redigeerimine on üsna hästi dokumneteeritult jälgitav. Sama tõlkeversiooni toimetati Põhjasõja aastail (Stockholmi käsikiri) ning enam-vähem selles redaktsioonis ilmus põhjaeestikeelne Uus Testament viimaks 1715. aastal trükis. 1720. aastatel toimetati tõlget Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleffi ja Jüri õpetaja Anton Thor Helle juhendamisel põhjalikult teise trüki tarvis (1729) ning sellisena lülitati tekst 1739. aastal ilmunud täispiiblisse (Põldmäe 1939: 50 – 51).

Vana Testamendi tõlge on senistel andmetel täiesti uus ja iseseisev tõlge, mida alustati pärast Põhjasõda, 1720. aastate keskel Anton Thor Helle eestvõttel, ainult üksikute psalmide alustekstina on kasutatud varasemaid, kodu- ja kirikuraamatutes käibinud tekste. Tõlke tänini säilinud mustandkäsikirja järgi otsustades võttis tõlkimisest osa rohkem kui kümmekond pastorit (Ross 2002, Tafenau 2009) 1731. aastal moodustati konsistooriumi juurde ametlik tõlkekomisjon, kuhu lisaks Anton Thor Hellele ja Heinrich Gutsleffile kuulus veel Heinrich Christoph Wrede (Põldmäe 1939: 62–63). Tõlkimine ja toimetamine kestis kuni 1738. aasta suveni. Uue tõlke esimene trükiproov oli ilmunud juba 1732. aastal, kui "Eesti-Ma Rahwa Kalendris" trükiti 1. Moosese raamatu kuue esimese peatüki terviktekst (Annus 2000:13-14), mis oli selleks ajaks läbinud esimese toimetamisringi. (Edasine piiblitekst ilmus kalendris kuni 1770. aastani lühendatud ümberjutustusena.) Terve Piibli trükkitoimetamine oli rahaliselt siiski keerukas. Siinjuures oli eestimaalastele toeks vennastkoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes 1736. aastal külastas Tallinnat ja kutsus üles tegema annetusi Piibli trükikulude katmiseks. Esimene eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal 6015 eksemplaris (Eestikeelne raamat 2000: 183).
Piibli eri osade erinev tõlkelugu kajastub ka tõlke sõnastuses. Kuigi Anton Thor Helle ja tema meeskonna eesmärgiks oli tõlkida originaalkeeltest, võib Uue Testamendi fraseoloogias leida originaaltekstist hälbivaid ühtelangevusi Martin Lutheri saksakeelse tõlke sõnastusega, mida võib pidada jälgedeks varasemast ajast, mil tõlke lähtetekstina kasutati Lutheri saksakeelset versiooni. Vana Testament on aga tõlgitud otse algkeeltest (kanoonilised raamatud heebrea ja aramea keelest ning apokriivad kreeka keelest) ilma Lutheri saksakeelse teksti abita. Seni pole eestikeelses tekstis leitud mingeid Lutheri piibli sõnastuse mõjusid. Ülemlaulu tõlke analüüsi andmetel erineb eesti pietistlik-hernhuutlik tõlge selles osas selgesti naabertõlgetest, mis on tehtud ortodoksse luterluse valitsemisajal. Võrdlus kaasaegsete saksa tõlgete ning kommentaaridega lubab oletada, et tõlkimisel võeti arvess tollase piiblitõlke kõige uuemaid seisukohti, tuginedes materjalidele, mis olid liikvel ja respekteeritud pietistlik-hernhuutlikes ringkondades. (Ross 1995.)

Vana Testamendi mustand- ja puhtandkäsikirja ning nendesse toimetajate poolt tehtud paranduste põhjal võib öelda, et lõpliku versiooni valmimisel on tõsiselt vaeva nähtud täitmaks ühtaegu kahte vastandlikku nõuet: 1) tõlge peab olema originaalitruu, 2) tõlge peab olema ladusas eesti keeles.

1739. aasta piiblitõlke keel määras eesti kirjakeele edasise arengu ning jäi terveks sajandiks kõigi eesti keeles kirjutajate vaieldamatuks eeskujuks. Piiblitõlke murdeline kuju (mida on lähemalt analüüsinud Saareste 1940) fikseeris põhijoontes tänapäeva eesti kirjakeele murdelise baasi. Vaatamata tõlkijate ning toimetajate ilmsele püüdlusele kasutada ainult eestipärast fraseoloogiat, kannab tõlge siiski oma aja pitserit ning on grammatiliselt tugevasti saksamõjuline. Seetõttu sattus see kriitika alla 19. sajandi esimesel poolel, mil eesti keele käsitlustes hakati rõhutama keele soomeugilisust ning au sisse tõusis ehe külakeel. Eriti teravalt ründas piibli keelt esimese uut tüüpi eesti keele grammatika autor Eduard Ahrens, kes kutsus üles kogu kirikukeele reformimisele (Ahrens 1853). 19. sajandi teisel poolel piibli tõlget tõesti redigeeritigi (Paul 1999: 570–583), kuid päris uute tõlgeteni ei jõutud enne kui 20 sajandil ning esimene täiesti uuesti tõlgitud täispiibel ilmus alles 1968. aastal.

  • Ahrens 1853 = Eduard Ahrnes, Sprachfehler der Ehstnischen Bibel. Gesammelt und den Predigern der Ehsten zu unbefangener Prüfung empfohlen. Reval: In Commission bei Kluge und Ströhm (Lindfors Erben).
  • Annus 2000 = Endel Annus, Eesti kalendrikirjandus 1720-1900. Eesti Akadeemiline raamatukogu. Tallinn.
  • Eestikeelne raamat 2000 = Eestikeelne raamat 1525-1850. Toimetanud E. Annus. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn, 2000.
  • Paul 1999 = Toomas Paul, Eesti piiblitõlke ajalugu: Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr. 72. Tallinn.
  • Põldmäe 1939 = Rudolf Põldmäe, Anton Thor Helle: esimese eesti piibli tõlkija. - Vana Tallinn. IV köide. (Tallinna Ajaloo Selts), lk 35–74.
  • Reila 2007 = Heiki Reila, Uue Testamenti Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujuneimsloos. – Keel ja Kirjandus, 2, lk 143 – 151.
  • Ross 1995 = Kristiina Ross, Ülemlaulu tõlkest esimeses eestikeelses Piiblis. – Akadeemia, 1, lk 3-29.
  • Ross 2002 = Kristiina Ross, Esialgseid täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus, 2, lk 73-87.
  • Saareste 1940 = Andrus Saareste, Piibli keel ja rahvakeel. – Piibli keelest: Kahesaja-aastast eestikeelset piiblit mälestades. Tartu 1940, lk 12-64 (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XLIV.)
  • Tafenau 2006 = Kai Tafenau, Eestikeelsetest Uue Testamendi tõlkekäsikirjadest Ajalooarhiivis. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigia 16/17. sajandil II. Koostanud Enn Küng. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 12. Tartu, lk 241–294.
  • Tafenau 2009 = Kai Tafenau, Veel täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus, 8/9, lk 688-714.