Seminarisari [Post]utoopiast
Veebruar - juuni 2010, Tartu Kirjanike Majas
Seminarisari oli mõtteliseks eellooks konverentsile
"Katsed nimetada saart" ning mõtteliseks jätkuks varasematel
aastatel peetud fantastilist fiktsiooni ja representatsiooni käsitlevatele seminarisarjadele
"Võimalikud maailmad", "Ulmekirjanduse piirjooned" ning
"Kuidas linn köidab?". Seminarisarjas esinesid Jaak
Tomberg, Chaneldyor, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Tanel Pern, Mart Kuldkepp, Mihkel Kunnus, Silver Rattasepp ja Kaja Pae (vt abstraktne allpool).
Regulaarsete kuulajate ning kaasarääkijatena osales veel hulk muid inimesi. Seminari korraldasid Sven Vabar ning Jaak Tomberg.
Sarja tutvustus:
"Elame kidural ajastul: tarbimisühiskonna tegelikkus on üksikindiviidi soovidest ja ideaalidest otsekui
väljamõõdetud täpsusega alati kasvamise jagu suurem. Mitte reaalsus ei kasva meie unistustele järgi,
vaid meie unistused reaalsusele; me tahame seda, mida meile antakse; julgeme unistada vaid sellest,
mis on niigi käeulatuses." - niimoodi kirjutas Alvar Loog "aja vaimsest situatsioonist" 2009. aasta
eelviimases Vikerkaare numbris Aleksei Gastevit arvustades.
Tõde või mitte, aga kutsuksime sel moel iseloomustatavat ajastut utoopiate järgseks, post-utoopiliseks.
Ning tõepoolest: utoopiline mõtlemine, utoopiline unistamine paistab postmodernsel ajastul olevat kiduma
hakanud, tegelikkuse radikaalse muutmise või ümberkujundamise asemel on utoopiline impulss suunatud nüüd
lihtsalt tegelikkuses juba olemasoleva enese koloniseerimisele. Igapäevases kõnepruugis tähendab utoopia
enamasti midagi naiivset ("See on ju täielik utoopia!"); ajaloolises pruugis aga midagi ohustavat, hämarat,
niisugust, mille eest justkui iga nurga peal hoiatada tuleb ("vaadake, mis sai, kui kommunistid utoopiat
ellu üritasid viia!"). Ka kultuurilist mitteteadvust ja esteetilist mõtlemist asustavad valdavalt
teistsugused impulsid: mõelgem kasvõi sellele, kuivõrd usutavana mõjuvad parema maailma nägemustega
võrreldes näiteks kunstilised kujutelmad meie kõigi kollektiivsest hukust...
Samas ei saa öelda, et utoopiate-järgne maastik oleks nagu Marsi pind - puha kuiv liiv ja kivirusud,
kus kunagi miljardite aastate eest ju võis mingi igerik elu olla, aga kes sedagi teab. Ja mille
koloniseerimise jutud mõjuvad nüüdselajal... utoopilistena. Midagi neil utoopia-rusudel siiski on.
Mis, see on veidi segane ja vaieldav. Võimalik, et kunagiste utoopiakontinentide asemele on tekkinud
tillukesed utoopialaiud, kuhu mahub inimesi kui üldse, siis kõige rohkem üks, kaks või käputäis. Või
siis on need kontinendid mattunud paksu uttu. Me tajume neid nagu kuuldakse vahel ilusat meloodiat
läbi tugeva tuule kohina ning uusehitiste betoonkarkassides kajavate akutrellide tärina. Kas ses paksus
ja kohisevas udus midagi on, selle üle võikski seminaris arutada. Võibolla too udu ongi utoopiate
loomulik keskkond, kuhu jõudmiseks peame kuidagi udustuma ka meie.
Meil on tunne, et "utoopiate järgse ajastu" tegelikkus tahaks ülaltoodud probleemipüstituse kaudu
lähemat uurimist ja ülevalgustamist, et spekuleerida, vaagida, otsustada või kujutleda, mis on saanud
utoopilisest potentsiaalist 21. sajandil. Võiksime utoopilise impulsi ja utoopilise mõtlemise praeguste
avaldumisvormide, võimaluste ja piirangute üle kaalutleda nii üldteoreetilises plaanis kui ka võimalikult
paljude tegevus- ja kunstivaldkondade lõikes.
Üksikseminaride [eel]tutvustused:
5. veebruar, Jaak Tomberg "Igavusest"
"Seekordse utopismi käsitleva seminariseeria alustuseks tahaksin
üldavangus jätta kõrvale võib-olla ilmselgeima vahetu
sotsiaal-majandusliku platvormi ning läheneda utoopilise vormi
erinevate aspektide avamisele IGAVUSE vaatepunktist: mõtiskleda
igavuse olemuse ning rolli üle inimolemises ja püüda igavust
analüütiliselt "lahti rääkida". Teeksin seda mõnevõrra B. F. Skinneri
moodsa utoopia "Walden Two" taustal.
Seminariseeria juba väljakujunenud formaadiga võrreldes mõnevõrra
ebakonventsionaalselt polegi mul teile igavusega seoses ühtegi
eelhäälestavat teksti välja pakkuda, küll aga sooviksin, et püüaksite
end ise vaikimisi, väikese koduse ülesande korras lainele häälestada
ja mõelda igas päevas natuke selle peale, misasi on teie jaoks igavus
ning millist kuju see teie jaoks erinevates kunstiliste nähtuste või
eluliste situatsioonide juures on võtnud. Usinamad võivad ka sellest
kirjutada. Kas igavusest on võimalik (huvitavalt) rääkida või
kirjutada?"
19. veebruar, c: (Chaneldyori) performance-loeng "Geneesia"
Geneesia on postmodernses situatsioonis, eesti keele
(psühholoogilises) keskkonnas läbi isikliku positsiooni orgaaniliselt
tekkinud olemise alusnarratiiv.
Selle eeldused on: a) olemise küsimus; b) ilmnev- kaos, kord,
paljusus, usalduse küsimus; c) meetodid- rakenduslik fenomenoloogia,
keeleteadvuslik ja kohaspetsiifiline intuitsioon; d) subjekt ja
keskkond vs inimene ja maastik; e) maastiku narratiivid (geograafia,
kartograafia), inimese liikumine ja universaalne asend maastikul; f)
saare kujundi tekkimise paratamatus; g) Geneesia müüt, inimese
universaalse elutsükli teooria, e) Geneesia avastamislugu
Ulme ja utoopia puhul võib täheldada lülitust kahe sfääri, so ideaalne
ja reaalne, vahel. Olukorras, kus puudub metanarratiiv, on utoopia ja
tegelikkus kaks paralleelset maailma. Nende hulka kuulub ka vaikuse,
väljendamatuse, vaakumi, metafüüsika, jm maailm. Geneesia asetub nende
keskele. Pole välistatud uue imperatiivi tekkimine.
"Iga inimene on saar ja ta sünnib iseendas. Saare idarannal tuleb ta
ilmale vastu päikesetõusu..."
5. märts, Meelis Friedenthal Platoni Atlantisest ning Thomas More`i "Utoopiast"
Kui More hakkab 16. saj alguses kirjeldama ideaalriiki, siis tegelikult on juba olnud
sellise ideaalriigi kirjeldus. See on muidugi tuntud Atlantise lugu, mille leiab Platoni
poolikult meieni jõudnud dialoogis Kritias (mainitud on Atlantist ka Timaioses – neid
kahte võibki tegelikult mõnes mõttes üheks dialoogiks pidada).
See on mitmeski mõttes tähelepanuväärne - Platon nimelt arendab dialoogis Timaios oma
arusaamu asjade ülesehitusest ja tekkest ning väidab, et selle jaoks on vajalik “koht” (kr. hora).
Niisiis oleks võinud oletada, et kui More kirjutab raamatu Utopia, mille ilmseks eeskujuks on
Platoni poolt kirjeldatud Atlantis, siis oleks ta võinud üle võtta pealkirjana ka selle sõna,
mida kasutas Platon (uhora vms). More oli väga hästi kursis kreeka keele ja kreeka filosoofiaga
ning seega ei saa arvata, et ta oleks utopia valinud juhuslikust tujust lähtuvalt. Kirjutab ta
ju ka Hythlodaeuse enda kaasa võetud raamatute kohta (peatükis, mis kirjeldab utooplaste reisikombeid),
et "tal oli kaasas enamik Platoni teoseid ja suur osa Aristotelese omadest".
19. märts, Tanel Pern "Dina Hapajevast ja tema gooti ühiskonnast"
"Utoopia sellisel kujul, nagu me seda teame, on suuresti seotud ratsionalismi ning humanistlike
väärtustega: iga inimene on loomult väärtuslik, kuid eksisteerivas yhiskonnas jääb tema potentsiaal
realiseerimata; seepärast tuleks rajada uus yhiskond, mille korraldus lubaks igayhel leida seal oma
õige koha. Pettumisega utoopiates on kaasas käinud ka pettumine humanistlikes ideaalides, pettumine
ratsionalismis, pettumine inimeses. Vene ajaloolase ja sotsioloogi Dina Hapajeva meelest on selle
tulemusena syndimas (või juba syndinud) uus yhiskond, mida ta kirjeldab oma raamatus "Gooti ühiskond:
luupainaja morfoloogia". Sellest raamatust ma seekordses seminaris räägiksingi; pyyan puudutada ka
vastukaja, mida Hapajeva tees "gooti yhiskonnast" on saanud. Ajakirjas "Krititšeskaja Massa" ilmunud
originaalartiklit (vene k.) saab lugeda siit:
"http://www.artpragmatica.ru/km_content/?auid=25". Lyhikest
kokkuvõtet sellest on võimalik lugeda ka inglise keeles:
http://www.eurozine.com/pdf/2009-02-02-khapaeva-en.pdf".
1. aprill, Sven Vabar "Uku Masingu kuristik"
Masing ajas kogu elu taga Suurt Tõde. Selle Tõe poole püüdlemist kirjeldas ta
hirmus palju ja erinevaid asju lugenud inimesena väga erinevate diskursuste raames - näiteks
teoloogia, erinevad religioonid laiemalt (budism, taoism jne), eksootika (ajas ja ruumis kauged
kultuurid), bioloogia, samuti kitsamas ja klassikalises mõttes utoopia ning ulme. Tõest kirjutades
ja rääkides käitus Masing kahel viisil. Ühtedel juhtudel ta lükkas Tõe väljapoole igasuguse
tavainimesele kättesaadava tunnetuse ja kirjelduskeele piire. Teistel juhtudel ta küll väitis Tõe
kohta konkreetseid asju, kuid neil juhtudel ta alati väitis kuskil mujal midagi vastupidist, mis
selle Tõe konkreetsuse üheselt tühistasid ja Tõe taas tunnetusest välja tõukasid. Kuid selles ei
tule näha Masingu segasust või vasturääkivust, sest ta rääkis endale vastu eemalt vaadates täiesti
süstemaatiliselt. Masing ise vaidleb oma tekstidega sellele ägedalt vastu, aga minu meelest peitubki
Masingu väärtus ning aktuaalsus tänases post-ajas selles paljutahkses ja -distsiplinaarses radikaalsuses,
millega Masing Tõde (mh - ja antud seminari põhiteemat arvesse võttes - utoopiat) aina edasi
kättesaamatusse ning seega inimest olemise kuristikku tõukab. See aina edasi ja kuristikku tõukamine
on muidugi paljuski näiteks Derrida moodi.
Minu meelest annab seda Masingu Tõe edasilükkamist väga hästi edasi üks tema kummaline tekst - kummaline
mitte ainult üleüldse (sest Masing on kõige täiega kummaline), vaid isegi Masingu enda, tema teiste
tekstide kontekstis. Tegu on tema näidendiga "Palimplastid", mis leidub ta mõtteloo-sarja raamatus
"Pessimismi põhjendus" lk 369-426.
Ettekanne oli aluseks artiklile Vabar, Sven 2010. Uku Masingu kuristik. Subjektiivne sissejuhatus Masingusse,
mis on ühtlasi objektiivne väljajuhatus. - Inimesepoeg valgel laeval. Uku Masing 100. Koostanud Arne Merilai.
Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2010, lk 342-353.
15. aprill, Mihkel Kunnus sipelgapesa-utoopiast ja farmi-utoopiast
„Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et praegusel ajal võib näida, nagu oleks võimalik muuta maailma ja siis
võib inimene ka muutuda vastavalt. Tuleb esmalt maailma muuta, küll siis inimene muutub ise järele! Aga
sääl on ikka üks aga juures. Kui see oleks maailma muutmine, aga vaen on suunatud ka veel röövrüütlite
ajast pärineva ühiskondliku korra muutumise vastu, mitte maailma muutmise pääle. Vaid ikkagi on inimeses
see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotab näiteks haigused
kuidagi või vanaduse jne. See on nonsenss täiesti. Ja maailma muutmine, tegelikult looduse muutmine, on
nagunii, kui see täiesti võimalik oleks, teatavas mõttes ikkagi illusioon, kui ühtlasi ei mõelda inimese
pääle. Sest elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi. Kui tahate seda hästi selgelt kogeda, siis
võtke sihukene utopistlik romaan, millest te pärast ei tea, mis asi seal jätab rahuldamata. Mõtlete ja
mõtlete, võib-olla ei leia kunagi üles. Kui minu moodi mõtlete, siis leiate viimaks, et põhjus on väga lihtne.“
Uku Masing „Budismist“, lk 72.
Üheks olulisimaks utoopiliseks ideaaliks on ikka olnud õigluseiha, idee ja unistus inimeste vahelisest
võrdsusest. Ma räägingi neist tendentsidest, täpsemalt tungist kaotada perekondlikkus ja vanemlikkus kui
ebaõigluse ja ebavõrdsuse allikad. Äärmuslikum variant on sipelgapesa – nii ema-kui isaliini läbilõikamine
(sipelgapesas/termiidikoloonias/mesitarus töölised omavahel ei konkureeri, ei seksuaalsete ega materiaalsete
ressursside pärast jne). Perekond pidi marksismi järgi olema üksnes eraomandist tingitud nähtus ning koos
eraomandi kaotamisega pidi tähtsusetuks muutuma ka perekond. Selle praktiliseks ettevalmistuseks lõpetati
abielude sõlmimine ning hakati neid üksnes formaalselt registreerima. Lapsed eemaldati vanemate juurest ning
paigutati eraldi lastekodudesse, -laagritesse jm kasvatusasutustesse. Propageeriti klassivõitlust perekonna
sees, vanemate ja laste vahelisi konflikte (legend Pavlik Morozovist jm).
Teine variant on vähem äärmuslik ja bioloogiliselt vähemutoopiline, see on farmi-ideaal: läbi lõigatakse
ainult isaliin st iga emane saab isiklikud järglased, isastele jäävad muud rollid kui üldse.
Ettekanne haakub järgmise artikliga "Sirbis":
"http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10454" (esimene osa) ja
"http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10497" (teine osa)
30. aprill, Mart Kuldkepp "Ameerikat ei ole olemas". Ameerikast kui utoopiast.
"Ookeanis on veel üks saar, kus paljud olid käinud, ja selle nimi on
Vinland, sest seal kasvavad metsikud viinapuud, millest saab
suurepärast veini, ja peale selle kasvab seal suurel hulgal istutamata
teravilja. See ei ole mitte omaenda kujutlusvõimest, kust me need
teated võtame, vaid taanlased on meile seda rääkinud" (Bremeni Adam,
"Hamburgi piiskopkonna ajalugu).
“...Seal kaugel päikeseloojangu pool on maa, kus iga metsapuu kõneleb
vabadusest... Metsad on seal rohelisemad kui metsad ja taevas sinisem
kui taevas... Lõpmatuilt avarustelt puhub tuul nagu sangarite
hingeõhk, ja jõed toovad mägedest eluvett... Metsloomad kõnnivad
vabalt ja julgelt ning inimesed on vahvad ja ausad, nende ainus
varandus on mõõk ja mehisus... /.../ Olin nagu haige, hullem kui
armunud. Või olingi armunud – armunud maasse, mida ma kunagi polnud
näinud ja kuhu ma vast ka kunagi ei pääsenud... Või olin lihtsalt
armunud mõttesse sõita üle lõpmatu, lõpmatu mere, kuni päikegi väsib
ja heidab puhkama...” (Karl Ristikivi, "Viikingite jälgedes")
"On the aromatic hillsides of Santa Barbara, the villas are all like
funeral homes. Between the gardenias and the eucalyptus trees, among
the profusion of plant genuses and the monotony of the human species,
lies the tragedy of the utopian dream realized. In the very heartleand
of wealth and liberation, you always hear the same question: "What are
you doing after the orgy?" (Jean Baudrillard, "America")
Rääkimata Šveitsi lastekirjaniku Peter Bichseli jutust
"Ameerikat ei ole olemas."
14. mai, Silver Rattasepp "Utoopiad ilma inimeseta"
Mingil hetkel saab inimkond otsa. Levinuim sest sündmusest on kujutlus apokalüpsisest,
hävingust, kaosest. Kuid inimene saab lõppeda ka ilma inimolendi kadumiseta. Ajaloo lõpus
ei kao mitte inimolend liigina, elusolendina, vaid kaob inimene kui kõnekas kategooria, kui
sõna, kui väärtushinnang, kui mõõdupuu. Inimene ei hävine, vaid kaotab olulisuse.
Alexandre Kojeve sõnadega:
"The disappearance of Man at the end of History is not a cosmic catastrophe: the natural
World remains what it has been from all eternity. And it is not a biological catastrophe
either: Man remains alive as animal in harmony with Nature or given Being. What disappears
is Man properly so called—that is, Action negating the given, and Error, or, in general,
the Subject opposed to the Object. In point of fact, the end of human Time or History — that
is, the definitive annihilation of Man properly so called or of the free and historical
Individual—means quite simply the cessation of Action in the strong sense of the term."
11. juuni, Kaja Pae 2000. aastate kinnisvarabuumi aegsetest "põllupealsetest" uuselamurajoonidest
Mu jutu lähtekohaks oleks buumiagne ehituspraktika nullindatel ja veidi täpsemalt kinnisvara-külad
Tallinna lähistel. Süsteem toimis nõnda, et keegi otsustas oma põllu rahaks teha (juurvilja asemel
maju kasvatama hakata) ning tellis krundistuse tarvis planeeringu. Üldises õhinas ja tulu lootuses
kehtestati küllaltki lihtsakoelise krundistruktuuriga planeeringud, milledest pea pooled on buumi
lõppedes hoonetega täitmatult sööti jäänud. Kinnisvarakülade piinlikult korrastatud, veidi mehaanilised
planeeringud, seiskumus, justkui helge väljavaate pakkumine tulevikuks, nende saare-taoline olemine
ja infrastruktuuri olukord, mis muudab rännaku neisse pikaks, annavad uusküladest rääkides alust
vähemalt esmapilgul utoopia mõiste mängu tuua.
Missugune põld maju kasvatama asus, oli maakorralduse üldisemat skaalat silmas pidades muidugi
juhuslik. Nõnda on kinnisvarakülade omavaheline paiknemine kaootilise struktuuriga, nad on justkui
pisikesed mikroutoopilised kapslid, mis on üle maa laiali pillatud. Nende kapslite heidetus on tekitanud
struktuuri, mida kaine mõistus võiks nimetada düstoopiliseks. Ometi on selles düstoopilises struktuuris
midagi võluvat. Ta on võluv oma lõpetamatuses, oma mitte-kontseptuaalses tekkes, oma võimaluste avatuses.
Lühidalt – teen katset, mis saab, kui kõnelda kinnisvaraküladest utoopia/düstoopia terminites ning pakun
välja, et viljakam oleks ehk mõelda sest struktuurist mitte enam kui „mahasadanud korraldusest“ vaid kui
biotoopiast – mingisugusest (elunevast?) parvest, mis ennast põldudel konfigureerib.