[VOT] Vadja keele sõnaraamat

valo¹ J Вало Pal₂, g valoo valgus | vn свет
J ämmä kuttsu kuu valollõ rl ämm kutsus (juba) kuuvalgel (= ämm kutsus vara tööle).
Vt. ka kuuvalo
Vt. ka valkõa, valkõuᴢ, valu¹

valo² K P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I (Li), g valoo S Lu Ra J valuo K P val̆loo M sõnnik | vn навоз
Lu maat tahtovad valloa, ku paad valloa, sis tämä mittäid ep peltšää, ep peltšää vihmaa, ep peltšää poutaa maad tahavad sõnnikut, kui paned sõnnikut, siis maa (ta) ei karda midagi, ei karda vihma, ei karda põuda
S õzralõõ panti üvä valo odrale pandi hea sõnnik
K väitimmä valua, tuorõõ valuo tšierämm ümpärikkua, siiz üvä on vedasime sõnnikut, värske sõnniku künname sisse, siis on hea
K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (kui) maa on kolm korda küntud ja sõnnikut pandud, siis umbrohtu ei tule, vaat siis saab ka vilja oodata
K valoi veitettii sõnnikut veeti
Lu tuud tänävä valloa loomaa (kas) tuled täna sõnnikut (koormasse) tõstma (= sõnnikut vedama)?
Lu valloa purgan pois koko paikkaa, reppään aiŋ kokaakaa sõnnikut tõmban (koormast) maha igale poole (igale kohale), rebin aina konksuga
Li valloa piäb lagottaa sõnnikut peab laotama
M valo lahgottaaᴢ sõnnik laotatakse (laiali)
P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse
Lu mõnᴅ valo kokkoa on sargõll põllusiilul on mitu sõnnikuhunnikut
J valo aŋko sõnnikuhark
Lu valo kokk sõnnikukonks
J valo aut sõnnikuauk
J valoo koor(õ)ma loovvõ sõnnikut koormasse tõsta
J valoo koko sõnnikuhunnik
M ku bõõ avvottu azõ, siz uguritsat kõik teeʙ val̆loo aizulõõ kui (kurgi)nõu pole hautatud, siis kurgid puha roiskuvad (hakkavad haisema sõnniku järele)

valo³ J-Tsv.:
valo niitill õmpõma traageldama (traagelniidiga õmblema)
valõ juttu, jutõlla i valo juttu valejutt, (selle kohta) öeldakse ka kuulujutt.
Vt. ka valõ