[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tšääntää K P M Kõ J (Kett. Pi Ke) tšεäntεä L tšääntääɢ I, pr tšäänän Kett. P M Kõ tšεänän L tšäännän K-Ahl. tšäänen Pi Ke J, imperf tšäänin K P M käänata, pöörata, keerata; (üles) kiskuda; (heinu) kaarutada; | vn поворачивать, оборачивать; выворачивать; ворошить (сено)
J koto tšättee tšäänetää rl maja kätte käänatakse (= antakse)
M nagassa tšääntääᴢ nagast keeratakse (õlu jooksma)
M tšäänä lännikko alassui keera pütt kummuli
M ležib alassui, ni päätä eb tšääntänü lamab silmili, peadki ei pööranud
L šuuba tšεänettii pahnõippäi kasukas pöörati pahupidi
M paadra on suuri tuuli, kumpa metsää puut tšäänäb juurina·a keeristorm on suur tuul, mis kisub metsapuud juurtega (maast)
M üφs on vihkoi tšääntäjä, tõizõt tappaaᴢ üks on vihkude (ümber)pööraja, teised peksavad reht
I meemmäg einää tšääntämää lähme heina kaarutama
I tšen einää lüüʙ, tšen ar̆roaʙ, tšen tšäänäʙ, tšen kok̆koo paaʙ, tšen mitä tiiʙ kes niidab heina, kes riisub, kes kaarutab, kes paneb kokku, kes mida teeb
M vatruška on ilma päällüskoorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänättü kohupiimakook on ilma pealmise koorikuta, vaid servad on natuke (üles) käänatud
L tämä vohuo tšεänti tagaaᴢ ta ajas kitse tagasi
M tämä sõrmussõõ tšäänti tõisõõ tšättee ta pani (keeras) sõrmuse teise kätte
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõmaa tšäänäʙ pealt on ilus vaadata, aga alt ajab (keerab) oksendama
L spirka tšεänäp tuizgud i tšülmäᴅ vällεäsie spiridonipäev pöörab tuisud ja külmad ära
M tšäänäp tuulõõ tõisõõ poolõõ pöörab tuule teisele poole (tuul pöördub)
■
Kõ mat̆tauttii tšüläz on starikka, kumpa tšäänäb jälleᴅ; meill õli opõn ävinnü i tämä tšäänti jälleᴅ Matautio külas on taat, kes pöörab jäljed (juhatab haldja jälgedele sattunud looma või inimese õigele teele); meil oli hobune kadunud ja ta pööras jäljed (tagasi)