[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tõkkua Set. K L P M (Kõ Ja-Len. Lu) tokkua Lu Li Ra J (Ku) tõkkuaɢ ~ tokkuaɢ (I), pr tõkun K M tõkkuun Set. L P tokun Lu Ra J Ku, imperf tõkkuzin K L P M tokkuzin Lu J, 3. p tõkkuuzii Set. (maha, ära) kukkuda, langeda | vn падать, упасть
Li tämä tokku maalõõ i sinne jäi ta kukkus maha ja jäi sinna
L värttänä tõkkuup kaivoo värten kukub kaevu
Lu miä tokkuzin lähtee ma kukkusin allikasse
K lahzõll tõkkuz ammaᴢ lapsel tuli (kukkus) hammas (ära)
Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ (kui) peergu põletati, (siis) vesi (= veenõu) oli all, kuhu kukkusid tulised söed
J jedva· va ehti hüpät rihess väĺĺä (põloᴢ), ku laḱi tokku süäme vaevalt jõudis tulekahju ajal toast välja hüpata, kui lagi kukkus sisse
M nii on paĺĺo lehtoa tõkkunu, niku šuuba pehmiä on nii palju lehti (maha) langenud, nagu pehme kasukas (on maas)
Kõ õuna õunappuuss kaukalõ ep tõku vs õun õunapuust kaugele ei kuku
P vesi tõkkuuʙ vesi langeb
Lu võõnukkõizõõ tokuʙ aeglaselt langeb
L kõikk tõkku raskauz vällεä kogu raskus langes ära
Ra tähe tokku täht langes.
Vt. ka tõkuta