[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tarelkka P Lu I tarelka M Kõ Po I (K) tarelk J-Tsv. taŕelkka (R) tareĺka M I tarõlkka Lu (I) tarõlka L S I, g tarõlkaa M Kõ Lu J taldrik | vn тарелка
M asõlõissa piimää paaᴅ, tšugunnikaᴅ, laadgoᴅ, tarelkõᴅ toidunõudest (on meil) piimapotid, malmpotid, savikausid, taldrikud
M luzikka i tarelka lusikas ja taldrik
I nüt kõittš tarelkaᴅ pannasõ, jykkaizõlõ tarelka ʙ nõissõɢ niin süümää ku eellä nüüd pannakse puha taldrikud (lauale), igaühele taldrik, ei hakata nii sööma kui ennemalt (= ühest kausist või pajast)
M katti valõ jänessellee tarelkallõõ a ize nõis kõhallaa paassa söömää (Set. 15) (muinasjutust:) kass valas (supi) jänesele taldrikule, aga ise hakkas otse pajast sööma
Lu miä kaalin tarelkaa puhtaassi ma lakun taldriku puhtaks
K ühelee tarelkalõõ pannass lahzõlõõ ampaissi õpõiziita d́eŋgoi ühele taldrikule pannakse lapsele hambarahaks hõberaha
M laõ on puin. a ku on peen azõ, siis paamma päälle tarelkaa, see veel on parap, täm ep aiza puulõ. puu võtab en̆neesee, a tarelka eb võta vajutis on puust. Aga kui on väike (soolamis)nõu, siis paneme taldriku peale, see on veel parem, see ei lõhna puu järele. Puu võtab (kõik maitsed ja lõhnad) endasse, aga taldrik ei võta
J iski süüvve kahs tarelka rokka vihtus süüa kaks taldrikutäit kapsasuppi
Lu pitšelikko tarõlkka ~ pitkuli tarõlka pikergune taldrik (= vaagen).
Vt. ka kulta-tarõlka, matal-tarelkka, süvä-tarelka, taika-tarelka.
Vt. ka tandrikko