[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tapa L P M Kõ Lu Li J, g tavaa J (L) tava J tav̆vaa M tava, komme; eluviis; iseloom, loomus | vn обычай, манера; образ жизни; нрав, характер
Kõ tõin rahvaz i tõin tapa teine rahvas ja teised tavad
J kõikkina tõizõll tavall ja koozill eletä ku müü igati teisel taval ja viisil elatakse kui meie
L sinuu tavaakaa liep taugõta sinu eluviisiga võib kärvata
M vanall johorkoll õltii õmat tavaᴅ vanal Johorkol olid omad (ebausu)kombed
M mii tapa on tallikkõnnõ, see leeb emälampaanna vs milline loomus on tallel (tallena), see on (ka) vana lambana
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks
Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur ja (tal on) kõik head kombed
J tšüläs suudita noorikka, noorikaa tappa külas mõistetakse hukka noorikut, nooriku käitumist
Lu jeka inemizel on oma tapa igal inimesel on oma iseloom
Lu jõkahiin on omal taval, eb õõ tapa ühellaajõn, tšell on millin igaühel on oma iseloom, ei ole iseloom ühesugune, kellel milline on
Lu inemin omassa tavassa eʙ mee kuhõõkaa inimene ei pääse oma iseloomu eest kuhugi (= inimene ei saa oma iseloomu muuta)
Kõ täll on üvä tapa tal on hea iseloom
M täll on pehmiä tapa, täm on üvä inehmin tal on pehme loomus, ta on hea inimene
Li tämä on nii kehnoo tavakaa, jot eb milleinkaa inemin tälle näütti ta on nii halva iseloomuga, et ükski inimene talle ei meeldi
J peh́miä tavaka meeᴢ pehme iseloomuga mees.
Vt. ka sala-tapa