[VOT] Vadja keele sõnaraamat

süsi K-Ahl. L P Pi Ke M Kõ Lu Ra J-Tsv. I (Kett. K-Al. R-Lön. R-Reg. Ja-Al. Kr), g süee M Lu J süe L M J, pl schüwed Kr süsi | vn уголь
Lu piäb nuuzgõtõ pärreelt süsi peerult tuleb süsi (ära) nuusata
J ripilaka tõmmõta süsii(t) ahjoss roobiga tõmmatakse söed ahjust (välja)
Lu a se, mikä jäi perrää tõrvaa, meil kutsuttii süsi; se süsi meni pajjaa, seppiil aga seda, mis jäi pärast tõrva(ajamist), kutsuti meil süsi (~ söeks); see süsi läks sepapajasse, seppadele
Lu mussõp süttä, makkõap mettä? – uni (Must. 139) mõist mustem söest, magusam meest? – Uni
J süessi põlõma söeks põlema
J süet tuhkausti söed põlesid tuhaks (tuhastusid)
Lu paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süeekaa aurukatelt köeti ennemalt halgudega ja söega
Lu sis kannaa veel kärtütetää võõnol tulõl, süsijee pääl siis kõrvetatakse (kitkutud) kana veel nõrgal tulel, süte peal
J süeka keitetä samavaraa söega köetakse samovari
Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ peergu põletati, vesi oli all, kuhu kukkusid tulised söed
M staruχa pani süs̆siε tulõkkaisia rehtilälee vanaeit pani pannile tuliseid süsi
P tšihvat süjeᴅ ~ Lu varit süeᴅ tulised söed
Lu sammunu süsi kustunud süsi
M kase on puin süsi, puussa see on puusüsi, puust (põletatud)
Lu tšivi süsi kivisüsi
Lu süee lastamin söe lastimine
M avattii süsi kuĺa (Set. 11) (nad) tegid söekoti lahti
M tšen täätäiᴢ, mitä min̆nuu süämmell on: siäl on pantu, niku kuumõzõt süeᴅ kes teaks, mis on minu südamel: sinna on pandud nagu tulised söed
P täll on nii tšiire, isub niku tulisii süsii pääl tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal
■
M süttä jak̆kaa, jagõttii nii: isumma kõikii räätua möö, a kump on vahti, sill on süsi tšäjezä, ühelee jätäp süee; siz arvaap tšell on süsi (lastemäng:) sütt jagada, jagati nii: istume kõik reas, aga kes on otsija (vaht), sel on süsi käes, ühele jätab söe (kätte); siis mõistatab, kellel (= kelle käes) on süsi (mida antakse kogu aeg edasi).
Vt. ka tšivisüsi