[VOT] Vadja keele sõnaraamat

pala Kett. Ränk K R L P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len.) Па́ллае Ii-reg₁, g palaa P Kõ Lu Li Ra J pal̆laa M Kõ I pala J-Tsv. tükk, pala | vn кусок, отрезок
M laa miä aukkaan pal̆laa õunaa las ma hammustan tüki õuna
J jää murtus peeneissi paloissi jää murdus väikesteks tükkideks
M a nüt niittü jagõttii suuriise palolaisee (Len. 256) aga nüüd jagati heinamaa suurteks tükkideks
J talopoiga maad on kõlmõs palaᴢ talupoja maad on kolmes (põllu)tükis
Li meni kahtõõ pallaa läks pooleks (läks kaheks tükiks)
M suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs suur pala rebib suu (= suur tükk ajab suu lõhki), väike peab küllasena
Kõ viili viŋkujaa palaata ja tõizõõ palaa piiragaa rl lõika pala sealiha (vinguja pala) ja teine pala pirukat
Li minuza on muru meessä, no pala on poikaa (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi
I kaŋkaa pala tükk lõuendit
Lu lumõõ palaᴅ lumepallid
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
J suu pala maiuspala
■
Kõ eittään vähäkkõizõ, palat panõn räätua möö heidan vähekese(ks) pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta).
Vt. ka esipala, jääpala, klazipala, leivää-pala, meltopala, omenapala, paasipala, puu-pala, šyžgaa-pala