[VOT] Vadja keele sõnaraamat

mätäᴢ K R P M Lu Li J I (Kett. Kõ) Мятясь ~ Метась Pal₁ Ме́дасъ Pal₁ Ii-reg₁, g mättää M Lu Li J I mättεä P
1. mätas; küngas, kõrgendik, (väike) mägi | vn кочка, неровность дерна, бугорок; холм, горка
J kehno einä lüüvve, kuza paĺĺo mättäit (seal on) halb heina niita, kus on palju mättaid
M a lagassaas sentäh̆hee, etti siiz leeb üvä vikastõõlla lüüvvä, mättäät kõik lutissõõb rovnõissi aga (põldu) rullitakse sellepärast, et siis on hea vikatiga niita, vajutab mättad kõik tasaseks
M kootšittii mättäitä lõhuti mättaid (mättakirvega)
M eb õõ sitä mätässä, kuza b emo oogannu ei ole seda mätast, kus ema(ke) poleks puhanud
J konna hüppäz mättäält mättäälee konn hüppas mättalt mättale
Lu kõrkaa mätäz on, kutsuttii aarmakallaᴢ kõrge küngas on (Jõgõperä lähedal), (seda) kutsuti {a.}
Lu rüsümä tšülä õli mättää pääl, jõki õli väliᴢ Rüsümäe küla oli kõrgendiku peal, jõgi oli vahel
Lu võhkjärvee mättää pääl menimmä musikkaa Võhkjärve künkale läksime mustikale
2. (muru)mätas, rohukamaratükk | vn дернина, дёрн
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, (muru)mätastest
M a sis ku jo tukataᴢ, ümperikkoa kõiɢ laadiaz mättääᴅ, siz juõllaᴢ: tšääppä on valmiᴢ aga siis, kui juba aetakse (haud) kinni, ümberringi laotakse kõik mättad, siis öeldakse: kääbas on valmis.
Vt. ka arja-mätäᴢ, savõõmätäᴢ