[VOT] Vadja keele sõnaraamat

lõppu K L P M Lu J (Kõ-Len.) loppu Lu, g lõpuu P Lu J (Li) lõp̆puu M lopuu Lu lõpp | vn конец; Li sis kusspoolta algõttii tõmmõtõ, lopult vai algult siis kustpoolt hakati (võrke veest välja) tõmbama, lõpust või algusest; M (kangakudumise kohta öeldi:) tšen bõ alguu aluttaisõiᴢ, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ (oleks,) kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal koputaks keskpaiga (= teeks keskpaiga valmis); J alku on raŋkk, a lõppu makka vs. (iga) algus on raske, aga lõpp magus; Lu voovvõl jo ol loppu, a tüül loppua ep tulluᴅ, loppua emmä saanõõ aastal on juba lõpp, aga tööle lõppu ei tulnud, lõppu (me) ei saanud; J kõns med́d́etši köühiile päiviile tuõb lõppu kunas ka meie viletsuspäevadele tuleb lõpp?; K tulipa se lõppu kazõlõ skaazgalõ tuligi lõpp sellele muinasjutule; M õttsa tuli, lõppu näüʙ ots tuli (kätte), lõpp paistab; Kõ joko nüt saitta einämaa lõppu [= lõppuu(sõ)]. – jo, nüt jo on lõpus [= lõppuza] (Len. 213) kas nüüd saite heinamaa lõpule? – Jaa, nüüd on juba lõpul; P lõppu lõpussi tetši puhtaa tüö lõppude lõpuks tegi puhta töö; Lu leivää loppu ja alku on kannikkõ leiva lõpp ja algus on kannikas; J tüü lõpull nii väsüzin töö lõpul väsisin nii ära; Lu janvarii lopull jaanuari lõpus; Lu lahsii peteltii: ĺuukpäivänn tulõb maai·lmaa õttsa i loppu lastele valetati: vastlapäeval tuleb maailma ots ja lõpp (= viimnepäev); L maai·lmaa lõppu ~ M maailmaa lõppu (Set. 69) maailma lõpp
J lõppu vooõll tüüd eväd lõpu aasta lõpul tööd ei lõpe