[VOT] Vadja keele sõnaraamat

lõhgata Kett. L M Lu Li (K-Ahl. P) lõhgat Kõ-Len. lõhgõta Lu (Li Ra) lõhgõt J-Tsv. lõhgataɢ I lohgata Li-Len. Ku, pr lõhkaan K P M Lu Li J lõhkaa I, imperf lõhkazin L M Li lõχkazin P lõhkõzin Lu J
1. lõhki lüüa, lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda; (puid) lõhkuda; purustada, katki teha; lõhki lõigata; lõhki rebida; lõhki ajada, rebestada; (ära) rebida | vn разбивать, разбить; раскалывать, расколоть, колоть, наколоть, расщеплять, расщепить; разрубать, разрубить; разреза́ть, разре́зать; разрывать, разорвать; отрывать, оторвать
Lu ai ku miä kompassuzin, tšut́ ko päätä en lõhkõnnu oi kuidas ma komistasin, vähe puudus, et ei löönud pead lõhki
M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud nagu (= nii umbes) vaksapikkuselt
J päree lõhkamin treebuitõp snorofkaa peerukiskumine nõuab vilumust
P miä võtin alguo tšätie i nõizin lõhkaamaa tširviekaa ma võtsin halu kätte ja hakkasin kirvega lõhki lööma
Ra pakoo pääl lõhgõtaa alkoi paku peal lõhutakse halge (= puid halgudeks)
M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puulõhkumiskirve peale
Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg, pooleks löödud
J lõhkaa omeŋ kahtõõ palaa lõika õun pooleks (kaheks tükiks)
M lõhkaat kalaᴅ lõikad kalad lõhki
J laadgoo lõhkõzin poolõssi lõhkusin savikausi pooleks
Li lõhkaa mill kase pähtšenä purusta mulle see pähkel
M lõhkaa muna löö muna katki
Lu karu i susi i repo i jäneᴢ lõhgõttii õpõzõltõ vattsõ karu ja hunt ja rebane ja jänes rebisid hobusel kõhu lõhki
M tahtõ kõik kõrvad lõhgata, nii kõv̆vii kolasti tahtis lausa kõrvad lõhki ajada, nii kõvasti paukus
Lu suur pala suu lõhkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki
L jänez nõisi nii kõvii nagramaa, etti uulyõ lõhkazi (muinasjutust:) jänes hakkas nii kõvasti naerma, et rebestas huule
Ku ühelt lampaalta lohkas suuree t́śüküü külessᴀ̈ poiᴢ ühelt lambalt rebis suure tüki küljest ära
2. lüüa, virutada | vn ударять, ударить, колотить, поколотить
M miε sillõõ lõhkaan kõrvalõõ, et taho tõissa ma virutan sulle vastu kõrvu (nii), (et) teist (hoopi sa) ei taha
M miε en taho sin̆nua lüvvä, lõhgata ma ei taha sind lüüa
J tätä püsüü ložaka lõhgõtti pähä talle virutati püssipäraga pähe
■
Lu näd lõhkaab mennä näe, vihub minna (= läheb suure hooga)
Kõ oogat bõllu aikaa, piti lõhgat mennä etes (Len. 213) puhata polnud aega, tuli vihtuda edasi minna
Lu päätä lõhkaaʙ pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhkoa