[VOT] Vadja keele sõnaraamat

loba K-Ahl. L M Lu Ra J (Ku) looba M Лоба Tum., g lobaa M Lu loba J laup, otsmik, otsaesine | vn лоб
Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa, ize meep kauniissi kui ta vihastab, siis laup läheb kortsu, ise läheb (näost) punaseks
Lu ku õpõzõl kõikk on mussa vai ruskaa, a nenäpäällin ja loba on valkaa, jutõllaa: pilkko pää õpõn kui hobusel on kõik must või kõrb, aga ninapealne ja laup on valge, (siis) öeldakse: laukpea hobune
M opõzillõ tehtii lobaa pääle kasaᴅ hobustele põimiti otsmiku peale (lakast) palmikud
J lei loba uhzõõ kośakkaa lõi lauba vastu ukse piita
M veri johsi lobassa veri jooksis otsmikust
J laŋkõz lavõzõlt maalõ de sai pahgaa lobasõõ kukkus (seina)pingilt maha ja sai muhu otsaette
J tšel on lad́d́a loba, tšel on ahaz loba kel on lai laup, kel on kitsas laup
Lu se inemin on suurõõ lobaakaa, eb õõ naasti see inimene on suure laubaga, ei ole ilus
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J täl on kõrka loba, täl on paĺĺo meeltä tal on kõrge laup, tal on palju mõistust
Lu lobaakaa seinää ed riko vs laubaga seina ei purusta
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kui annan vastu pead (vastu laupa), siis lendad kirstu (= saad surma)
■
J lobann alt kattsoma altkulmu vaatama.
Vt. ka keskiloba
Vt. ka lobu