[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kuulua L M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Lön.) kuuluaɢ I, pr kuuluʙ R-Eur. L M Lu Li J, imperf kuulu M Li J I
1. kuulduda, kosta, kuulda olla | vn слушаться, послушаться, слышиться, послышиться, раздаваться, раздаться
M kuulub jo tšellää ääli juba kuuldub kella helinat
Li eestää lei tult, siiz vassa kuulu jürü algul lõi välku, siis alles kostis müristamine
M maailmaa iĺĺä on kõig ümperikkoa, mit̆täid ep kuulu väga vaikne on kõik ümberringi, midagi pole kuulda
Lu ep kuulu kaht kõrvaa, tüü nii mörnätte ei kuule oma kõrvugi (ei ole kuulda kaht kõrva), te karjute nii (kõvasti)
M nät tämässä inehmizessä üv̆vää ep kuulu mit̆täiᴅ vaat sellest inimesest ei ole midagi head kuulda
M mitä teilee kuulup paraputta mis teil head (paremat) kuulda on?
J mitä sillõ kuulub, mitä siä tuskaat (Must. 150) mis sul viga on (mis sul kuulda on), miks sa muretsed?
2. kuuluda | vn относиться, принадлежать
J makazin rohkaap muita, tein tüütä vähep muita, sištši kuuluzin kunniaasõõ rl magasin teistest (muudest) rohkem, tegin tööd teistest (muudest) vähem, siiski peeti au sees (= kuulusin lugupeetavate hulka)
■
Lu tšellää nii ep kuulu ku emää süämel, se murhõ, ääressä tšellä ep kuulu kellelegi ei lähe nii korda kui ema südamele, see mure, kõrvalt (= kõrvalistele) ei lähe kellelegi korda.
Vt. ka kuulussa, kuuluussa