[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kuivaa P M Kõ Lu Li (Kett. K R Ra J Ku) kuivaaɢ I, pr kuivaʙ P Kõ Lu Li Ra J I kuivõʙ M Lu Li kuivaaʙ Li kuivõõʙ M Kõ, imperf kuivi P M Kõ Lu Li J I kuivii K R M Kõ
1. kuivada | vn сохнуть, высохнуть
Lu kalat pannaa ahjoo kuivamaa kalad pannakse ahju kuivama
Lu kõnᴢ einä kuivab maaᴢ, piäp karotõlla, parõp kuivaʙ kui hein kuivab maas, peab kaarutama, (siis) kuivab paremini
R kuχilat kuiviivaᴅ hakid kuivasid (põllul)
P siz ahos kuivaʙ siis ahe kuivab
M anna tälle kuivaa päivüüzä, päivüüzä täm üv̆vii kuivõõʙ lase tal (= pesul) päikese käes kuivada, päikese käes kuivab ta hästi
I jõtši niku kuivaʙ, paaʙ jõğgõõ tšiin jõgi nagu kuivab, vool jääb kinni (paneb jõe kinni)
2. kõhnuda, kuivetuda; kurtuda, kiduda | vn худеть, похудеть, чахнуть, исчахнуть, высыхать, высохнуть
I kuivaᴅ, üheᴅ luuᴅ jääväᴅ toĺko kõhnud, jäävad ainult luud
Li nii kõvassi läzip, što tämä jo kõikkinaa kuivi nii kõvasti põeb, et (ta) on juba täiesti kuivetunud
P miε kuivin da räühtüzin rl (itkust:) ma kuivetusin ja närbusin
Ku käkö ku petäʙ, siz noizet kuivamaa sellᴀ̈ voottᴀ kui kägu petab, siis hakkad sel aastal kiduma
M lampaall on petšoŋkas klopiᴅ, kuivõõʙ, võip taugõta lambal on maksas lutikad, kidub, võib lõppeda
■
Kõ emäpiimä bõllu kuivannu uulijõ päält, a täm õpõtab vanapia emapiim polnud (veel) kuivanud huulte pealt, aga tema õpetab (juba) vanemaid
M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe, nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud
M ajut kuivõvaᴅ on rumal (ajud kuivavad)