[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kaŋkõa M kaŋkia Lu kaŋkaa Ra kaŋka J-Tsv., g kaŋkõa: kaŋkaa J
1. kange, kangestunud | vn окостенелый, окоченевший
M tämä eb või painuttaa, täl on kaŋkõa seltšä ta ei saa (ei või) kummardada, tal on selg kange
M töö teep tšäet kaŋkõassi töö võtab (teeb) käed kangeks
J nii on tšülm, jot sõrmõd menti kaŋkaassi on nii külm, et sõrmed jäid kangeks
Lu nii oŋ kõvassi umalaᴢ, ep saa pajattaa, tšeeli on kaŋkia on nii kõvasti purjus, (et) ei saa kõnelda, keel on kange
J pokkoińikk jo om mennü kaŋkassi surnu on juba kangestunud
2. M tihe, paks (toidu kohta) | vn густой (о пище)
■
J vad́d́aa tšeelt kutsuta kaŋkassi tšeelessi vadja keelt peetakse kangeks (= tugeva, pingsa hääldusega) keeleks
J kaŋka (kõva) pääka opõin kange (kõva) peaga (= tugeva kaelaga) hobune
J kaŋka kagl kenus kael (hobusel)