[VOT] Vadja keele sõnaraamat

elisä P M J (K L Kõ) elissä M Li J (Lu) eliss J-Tsv. elisäɢ I helissä Lu, pr elizeʙ L P M Kõ Lu Li J I helizeʙ Lu, imperf elizi M J helizi Lu heliseda, kõliseda, kõmiseda, (vastu) kajada, kumiseda | vn звенеть, издавать звон, гул, отзвук; гудеть
P tšerikoo tšelläd alkaavad elisä kirikukellad hakkavad helisema
Li vikahtõ üväss elizeʙ vikat heliseb hästi
K kõõz miä elmizä elizin (Al. 52) rl millal ma helmestes helisesin?
J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl kirves kuldne kumises, vars vaskne helises
M stokanad elizeväᴅ klaasid kõlisevad
M vaat ko elizeʙ puusta astia vaat, kuidas tühi astja kõmiseb
M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii, et mets kajab vastu
Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse
■
J vana äd́d́, elisko kõrvaa, õli üvä meeᴢ vanavanaisa, olgu muld talle kerge, oli hea mees
I no ku siä elizeᴅ niin rõhgaa no küll sina räägid valjusti (ja) heleda häälega!
Vt. ka elkkaa