kornitskornitsKrjVll, g -aAnsKaaPöiHää(g -e); -`kornitsKuu 1. vana või vilets hoone, lobudik See elu on igavene kornits, äi pea `sooja; Noh mehed, lööme siis siie pisikse kuurikornitsa ülesKaa; nii tühi nagu kornits, kobiseb (seest tühjast kartulist) Vll; mis oone sii siis on, va kornits vi̬i̬l jäänu, ega si̬i̬ änam parandada ei süńniHääVrdkornits 2. lahja, rammu mittevõttev olend Mis sa sest kornitsast piad, `öeldaks, ku `seuke obune on, sü̬ü̬b küll, aga ramu ei võtaHää 3. ebameeldiv isik Nεh, meite tüdruk ep taha mette `söukest kornitsad `saajaAns