kohmetu n, g kohmetuJämVllMarMärKseTõsSaaIisKJnTrvNõoSan, g -maKhkEmmKseTorHääJMdVJg; n kohme|tuKodKrk(-du) Hel; `kohmetu g -m(m)aR/n -duKuu; g `kohmetuVNg/ 1.saamatu; juhm; kartlik `kohmetu kie ei saa kedägi `tehnest, `kohmetumad puha, üks ei õle `targemb ku `tõinegiLüg; meni inimine nii kohmetu p‿möista ette midagid tehaKhk; kui töö on `kińnine, ei läha edesi, siss öeltsesee on kohmetu `töögaSaa; kohmetu ja oemetu teeneJMd; on üks inimene kohmakas, pitkäldäne ja kohmetuKod; kes `seante `peĺglik, si̬i̬ om kohmedu inimeneKrk; Ta om tüü man väega kohmetuNõo 2. a.külmast kohmetanud, tuim käed oo kohmetud, ei saa kedägi tehä Tõsb.kahutanud külm on tehend mua kohmetumastVJgc.jäik, paindumatu prise·ńdid (presentkindad) on kole kohmetud kui likes saavadSaa Vrdkohmakas1, kohmane