[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kogu1 n, g kogu, -o üld (g koo Khk Kaa Emm Vig Mih); n, g koo Khk Krj Pöi Rei
1. kogum, hulk a. lasu; hunnik sönnigu kood pöllu pεεl, kogu koos `kinni Khk; `öhta `tehti eina kood, kui oli `selge ilm Kaa; parmas, viĺla kogu, möne tegi pisema, möne tegi suurema Pha; mulla kogu Emm; Mia aasi `randõs mjõtu lamu kogo kogo (kokku) Khn; külimetu `suurdune kogu Tor; kivi unik, kus suur kogu kiva kokku `veetud on Juu; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; ku kava seesäväd, lähväd punasess ja verisess, `irmus kala kogo koon Kod; säält mitu `koormad säält aki kogust Äks; neil egäl (lehetäidel) oma kogu, kust na tuleve; üit́s kori om, üit́s kogu, luu ja nahk kogusen Krk; niidä iluste, mis sa ärä `latvat, ain jääp kõ̭iḱ kasuma, `paĺlald ladvakese saad, kogu ei ole `koskil Nõo; Kae˽ku˽tuud veimevakka vai `kirstu naat́i `korjamma - - kel oĺl hu̬u̬lt tu̬u̬l oĺl koku Rõu; kohe timä küḱäśs, sinnä jäi tu̬u̬ [väljaheite] kogo kah Vas b.  rühm, salk inimiste kogo on `laatade pääl Lüg; sie on `rahva kogo, `seltsi majas ehk `kuski Jõh; küll seal oli aga suur kogo inimesi koos Mar; paras ea kogu oli kogund kokku `teisa Juu; kabeli juuren õli üvä kogo rahvass Kod; ää kogu kokku tullu San Vrd kogomus, koguke, kogundus
2. a. kere; keha suurus, jämedus jne ei õle tämäl `kasvu ei kogoda Lüg; nii suur kogu seda meest Ans; see on kogu meest, küll sellel vöib pailu `jöudu `olla Khk; Kus kogu seal väge - - suur mees ja on ikka `jöudu koa Pöi; ää kogu meest Rei; ei ole sedä kasu egä kogo, on üks kidur loom Juu; eks ta old ära tõst ennast, veḱkene kogu ja sie suur tüe, mis `pańdi tegema JJn; kes tämä `jõudu tiädäb, aga kogo ike paessab õleva Kod; `veikse koguga inimene Ksi; suure kasuga, iä kogo KJn; taal (lehmal) om suuŕ kogo, taa või `piimä `andaʔ Se || kogo hum mehe suguti – Jõh || suurus [põllu] kogo om suuŕ, a mis säält saiaʔ om Se b.  ebaselgelt nähtav olend, kuju `onne valati `ennevanast vie `sisse tina - - ükskeik mida tuli tinast jäi üks nisune kogu VNg; Keda säel pimedikus näed ehk `tunned, üks aĺl kogu oli IisR; ta kogu peegeldab vee sihes Khk; Üks kogu ikka kipub seal pöösaste vahel, on ta loom vöi inimene, silm äi seleta nii `kaugele Pöi; üks must kogu tuli `vastu, oli mis ta oli, irmutis tä ikke oli Tõs; ma natuke nään, päris kot́tpime ei ole, kogud nään HMd; pimedäs vahest nihuke must kogo tuleb, sedä piäb jo `kartma Juu; silmad on `selged, aga suits on i̬i̬s, kogu näen, aga nägu ei näe Vil; ma näe, et säält kavest üit́s kogu liiguss Krk; temä `vahtnu et, kabelist tuleb suur must kogu `väĺlä nigu üits aena ruga Ran
3. esindus- või juhtimisorgan (kohus, kolleegium) isä `kaevas edäsi Talina rahu`kohto kogosse Vig; küläkogo (-koosolek) Se

kogu2 kogu R(-o) Vll Pöi Rei Mar/-o/ Tõs Tor Kei Juu/-o/ Kuu K spor Jä, Kad Trm Ran
1. pron (hrl ind) kõik, terve, kogu meie mihed surid ära, kogu maja ripakil Jõe; meil oli `enne `lauda `juures [mädarõigas], kadus ärä kogu juur; `jääpki sauks kogu `ehtuks Kuu; ega ma saand `talvel vahest kogu üö `silma `kinni, `mutku tie vokkisi VNg; kel sisimine värk on segamiste, siis süö üht `toito kogo aig, `muidu tieb siest `lahti Lüg; `ühmä `tostas rüsäd ülesse ja vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; kogu mu varandus on sii Vll; ta elas seal kogu oma eluaa Pöi; kogu küla oli koos Mar; `vihma sadas kogu pääva Tõs; kogo ma`i·lmas põle nihukest `aśja `nähtud Juu; mine `sinna Tudu`metsa kohe koguks `talveks ära KuuK; ma olen kogu‿se aeg ikke neid (mesilasi) pidand JJn; ema oli kogu nädala `aige Tür; kogu kere on ramb Kad || fig püis kogu eńgest, aga es jõvva Ran
2. üsna, päris, täiesti sie on kogo suur rumalus; tänavu saab `kartul kogu vilets Hlj; eks sie õle `jälle kogo rumal kui `lapsed `taplevad Lüg; need olid kogu vanad mõedud Kei Vrd koguni