kahitsama1, kahitsemakahits|emaHelT, -meKrkSan, -õmõSanKrl(da-inf kahi|tseʔ, -tsõ), -õm(m)aRanVõnHarRõuPlvRäp(kaa-) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), -am(m)aRanNõoUrvRõuVasSe; da-inf kahidaʔV(kaahitaRäp) 1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket tagaKrk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitsedaRan; ma kahitse et ma mehele lätsiNõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäiKrl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõtHar; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsaRõu; mis tuu kahitsõminõ andPlv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõVas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔRäp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida sissSe 2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennästKrk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasseNõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõRõu; Karvast ei kaahitaRäp 3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔVas Vrdkahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma