kahetsema1kahetse|maR(-mmaVai) JämVllPöiMuhKseTõsHääSaaKosJäViKIisTrmPltTrv, -meM; kahõtsõmaUrv 1. tuska, rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pattu kahetsemaKuu; kahetseb maja `müümist tagaHlj; küll sie `kaiba ja kahetseVNg; Paremb `aasta `uotada kui kaks kahetsedaLüg; `kaotas raha `vällä ja kahetso nüid kibedästVai; akkad pärast takka kahetsemaMuh; ma kahetse et ole seda tegima akkanuHää; kahetsesin, et iĺlaks jäinKos; Mida‿s sa nüüd veel kahetsed, enda süüAmb; kahetsive neve oma `põldu, mis ukka läitsHls; sedä ei massa kahetse, võib `olla, et jumal vi̬i̬l `aitabKrk 2. kaasa tundma, haletsema tämä kahetseb lastVNg; nad akkasid seda meest `irmsast kahetsema, et ep osa midad tihaJäm; ku inime `aige, siss ta on kahetsemese vääreleneHää 3. igatsema ma kahetsen selle järeleKoe; kahetsen seda tagaIis; poeg suri ää, küll kahetses teeśt tagaPlt Vrdkaetsema2, kahatsema, kahetsama1, kahitsama1, kahitsema, kahitsõlõma, kahjatsema1