jorutamajoru|ta|maKuuJõhIisRsporeP, TrvTLäVõnKrl(-tõmmõ) Har/-mma/ Rõu, -temeHlsKrkSan; jorota|maJõhTõsKhnKodPltPilKJnSJnVasSe, -mmaLügVaiRõuVasRäp 1. (madala häälega) ühetooniliselt laulma v rääkima, ebaselgelt häälitsema kui on `purjes siis akkab jorotammaLüg; mehed jorotasid `lauldaPlt; laulu äält ei oole, joruts paĺtKrk; na‿i mõestaki laalda, mugu jorutava, `aava joruNõo 2. juttu heietama, lobisema; aega viitma, venitama, laisalt töötama jorotab `tüögaLüg; nie jorotavad `õige sääl seda juttuJõh; mis te jorutate, `tehke vähe ruteminiMär; aa`viiteks jorutab juttuKos; mõned pulmalised jäid vi̬i̬l jorotama, enämäss läksid äräKod; läks `teise talusse, jorutas sial, `viitis teiste `aegaPlt; mehe joruteve `pääle ja võtave `viinaKrk; täl om vaja `minnä, aga ta jorutap pähle, `asja i̬i̬n tõist takaNõo; mihe `jäie `kõrtsi jorutõmmõKrl Vrdjaurama, jorgutõmõ, joruma, jorutõllõma, jörütämmä