EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKAALSED SUHTED

Paronüümid

Paronüümid ehk sarnassõnad on kõlalt sarnased, sageli morfeemkoosseisu poolest osaliselt kattuvad sõnad, mis keeletarvitajal võivad segi minna. Nt metroloogia ja meteoroloogia, ortoeepia ja ortopeedia, annaalid ja anaalid, logaritm ja algoritm, imposantne ja impotentne, uusus ja uudsus, teadis ja teatis, käsitlema, käsitama ja käsitsema.

Paronüümia on sõnade segav kõlaline sarnasus sisulise erinevuse korral.

Eriti tülikad on tähenduslikult lähedased paronüümid, sest sõnade väliskuju sarnasuse tõttu on väikeste tähendusvahede hoidmine väga raske. Eesti tuletussüsteemi rikkus on kohati pöördunud keele hädaks, kui tüvesid üle koormatakse (vt järgnev hoiatusloetelu).

Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm johtuv kõlasarnasus. Nii on Ott Kangilaski „Väikeses seletavas sõnaraamatus” mänginud tuletistega: hagijas ‘pidevalt hagisid esitav, hagelusluulu põdev isik’; karikas ‘kariderohke (meri vm)’; klimberdaja ‘klimbitegija’; kogelema ‘pidevalt või korduvalt kogema’; sulistama ‘kedagi suliks tembeldama’.

Teine mänguobjekt on olnud võõrsõnad: adressant ‘külakorda käiv kerjus, kes on varustatud kindlate aadressidega’; kontakt ‘riietamata luukerest tehtud maal või joonis’; mulinee ‘mulisemise lõpp-produkt’.