Anne Vabarna

Seto keelest Hasso Krull

MÄEJUTLUS


Tuli hommik, tõusis päike,
õige ilus ilmakene.
Peko läks kõrge künka otsa,
laia tee veere peale,
istus keisri kingu peale,
kallis mäe nõlvakule.
Keda nägi mööda minemas,
lauget teeda laskumas,
hõikas Peko heledasti,
kuningas see kumedasti:
"Tulge siia, kes tahavad,
piirake vana Peko ligi!"
Seda kuuldi kuude kanti,
veeretati viide kanti.
Külast jooksis naisi-lapsi,
vajus kokku vanu poisse.
Ise jooksid ja rääkisid,
pildusid jalgu, nõu pidasid:
"Eks me näe,
eks me kuule,
mida kuningas meile kukub,
Peko mis nõu hakkab pidama."
Peko ütles: "Tulge siia!",
kuningas ütles: "Kuulge juttu!"
Hakkas unesid jutustama,
seletusi seletama:
"Kes veel elab, küll see näeb,
kes veel kasvab, küll see kaeb!
Kõnelen kümne põlve sisse,
kahekümne kasvu sisse,
juttu tõukan tuhande sisse,
saadan mitmesaja sisse.
Praegu teed meil kruusased,
kullad üsna auklikud,
tulevad siis teised teed,
rajatakse raudteed,
ikka läbi metsade,
aina üle orgude.
Tulevad teised hobused,
kenad mustad ruunakesed,
kus on peatus, seal on tare,
kus on verst, seal on veli.
Ega ei söö rokka ruun,
kaera see kallis hobune,
tulles hobune sööb tuld,
minnes söed tal meeldivad;
ega ei tahagi rokka ruun,
kaera see kallis hobune,
hobust sütega hoietakse,
ratsut tossuga toidetakse.
Postid tee äärde pannakse,
traadid veerele veetakse.
Mõni elab kallis õige kaugel,
mari mitme maa taga,
teine teises ilma otsas,
kulda teises kuningriigis,
ikka küsiteleb teist,
küsiteleb, annab nõu."
Peko ütles: "Ma ei peta,
korratult ma ei kõnele,
teine saab teisega rääkida,
armujuttugi ajada.
Sõna siis jookseb õhku mööda,
heli tantsib taevast mööda."
Peko rääkis teisest unest,
marja teisest magamisest:
"Tulevad sellised seadused,
pardid nõnda peavad plaane:
minnakse ära Siberisse,
tõugatakse Tomskisse!"
Veel ütles Peko pehmesti,
kõneles õkva õigesti:
"Kui see aeg teil kätte jõuab,
sinna paika sõidetakse,
jätke ahju küpse leib,
palav leib pae peale!
Kuulake, järeltulijad,
minu taga tagumised!
Kui ma ükskord ära suren,
hallpea alla hauda lähen,
jätan juuksed hirre peale,
oma palged palgi peale.
Tahan oma koopas ära koolda,
hallpea alla hauda jääda,
tammise kepi löön lae peale,
kulla koopa ma kohale,
tammekepp ajab targad juured,
alla harud viied-kuued,
marjad kõik lähvad maastera aeda,
kulla kloostri ju kohale.
Juurtest kasvab kallis tamm
päris Peko kepikesest.
Kellel hambad valutavad,
kellel varbad need vaevavad,
võtku tammelt tasakesi,
koore küljest kaabitsegu,
hambad ei hakka siis valutama
ega varbad need vaevama.
Kuulge, mu sõna kuulajad,
minu taga tagumised:
maaster tehke siia maale,
kulla koopa koha peale,
tehke kenad need kirikud,
alustage altarilauad!
Minu nägu, see jääb näha,
juuksed kaeda härradele.
Kenad mu juuksed kirstu peale,
kallid kirstukaane peale.
Valge sepik tooge mulle,
kena kukkel kirstu peale,
tooge oma uudseleiba,
värsket saia vaalutage.
Peko nime siis nimetage,
vägimeesta veeretage!
Mulda mul tulevad muhedad sõnad,
hauda hale jutukene,
tahan teid hauast veel haletseda,
mulla altki muretseda!"
Kõik siis talle kummardasid,
teda uhkesti tänasid:
"Tänu sinu hea jutu eest,
pehme Peko sõna eest,
küll peame meeles Peko sõna,
usume su õpetusi!"
Pekol said uned räägitud,
armujutud tal said aetud,
kõik läksid koju kummardades,
pardid, päida painutades.
Peko jäi üksi istuma,
hallpea jäi haua veerde.




sisu