Siiski on setodel midagi, mis annab kogu lõunaeesti kirjandusele ühe ainulaadse orientiiri: neil on oma eepos. Eepose nimi on peategelase nime järgi "Peko" ja teksti on 1927. aastal dikteerinud ANNE VABARNA (1877–1964), kes elas Tonja külas Värska vallas. Eepose idee sai Vabarna rahvaluulekogujalt Paulopriit Voolaiselt (1899–1985), kes oli juba 1921 kirjutanud lugulaulu "Kuningas Peko". Vabarna ei osanud lugeda ega kirjutada, aga tundis suurepäraselt muistset värsikultuuri ja võis selle põhjal improviseerida uusi laule, kasutades pärimuslikke vormeleid, parallelismi ja algriimi. Voolaise kirja, milles eepose sündmustik põhijoontes oli visandatud, luges Vabarnale ette tema poeg Ivo. Sellest piisas, et lauluema vägevat fantaasiat tööle panna. Juba samal aastal dikteeris ta pojale kaheksa tuhat värssi, millest eepose põhitekst moodustab ligikaudu kaks kolmandikku (koos epiloogiga 5450 värssi). Siiski ilmus eepos trükist alles 1995, kolmkümmend aastat pärast Anne Vabarna surma (Peko. Setu rahvuseepos – Setukaiseepos – The Setu Epic. Toim. Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Kuopio: Snellmann-Instituutti).
Eepos on kirjutatud seto paarisvärssides, mis muudavad mõõdu vahelduvaks ja liikuvaks. Kuna eepose teljeks on kangelase elukäik (sünd, abiellumine, sõttaminek, erakuelu ja surm), valisin Ninnikusse viis katkendit, mis on nende põhisündmustega seotud – jättes vahele sõjakäigu, mida Vabarna kirjeldab kõige põgusamalt. Eepose kosmoloogia mõistmiseks on kasulik teada, et tegevus toimub müütilisel muinasajal, enne Jeesuse ristilöömist; Peko naine Nabra on vaeslaps, keda Jeesus ja Maarja peavad oma tütreks. See tähendab, et abiellumise kaudu saab Peko jumalate sugulaseks: Jeesus on tema äi. Peko matmispaik on tegelikult koobas, kuhu ta pärast Nabra vangistamist ja vanema poja surma erakuna tagasi tõmbub, et üksi mõtiskleda. Seega on siin tegemist kristliku õigeusu ja seto vanema usundi omapärase liitumisega (niisugust religiooni vormi oleks Mircea Eliade nimetanud kosmiliseks kristluseks).
Kuna Peko on pooljumalik ürgolend, saab temast enne surma prohvet ja ta ennustab rahvale tulevasi asju. Maailma lõpust kõneleb ta siiski ainult lindudele – tõenäoliselt tahtis Vabarna sellega öelda, et selle kohta võib midagi teada ainult linnukeele oskaja, s.t nägijavõimetega pühendatu. Peko matmispaik on mõistagi püha ja sinna ehitatakse Peko käsul "maaster" ehk Petseri klooster. Kuivõrd Jeesus oli aga krooninud Peko kuningaks, saab eeposest alguse Seto Kuningriigi idee, mida igal aastal tähistatakse ülemsootska valimisega, kes täidab tänapäeval sama rolli, mida ennemuistsel ajal täitis Peko.
Tõlkes on "Peko" värsimõõtu veidi ühtlustatud, kasutades põhjaeestikeelse regivärsi võimalusi. Hämaramate lõikude puhul võtsin aeg-ajalt appi Seppo Suhoneni soomekeelse tõlke (Pekko: setukaiseepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006). Seejuures vältisin aga Suhoneni tõlkele omast kalevala-värssi, et säilitada seos Vabarna teksti liikuva rütmiga.
KAUKSI ÜLLE (s. 1962) luuletuste eestikeelseid tõlkeid on varem ilmunud Ninnikus nr. 7 ja seejärel valikkogus "Emaemamaa" (2005, tlk Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv). Siinsed tekstid on tõlgitud 2012 ilmunud kogust "Sisalikud" (Palunõiaq).
Hasso Krull
Lauluema Anne Vabarna
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/anne.html/
Eepose "Peko" teine osa
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/peko2/
Jumal Peko Seto Kuningriigi lehel
http://kuningriik.setomaa.ee/peko-jumal
Lõunaeesti kirjanduse kohta
http://kjk.eki.ee/ee/issues/2014/2/466
http://lib.werro.ee/index.php/vorumaa-kirjanike-galerii.html
Võro kirändüse kodoleht
http://www.wi.ee/voro/
sisu