Jaapani keelest Kalju Kruusa
Märguvile ja muud viled
OTSATUMA VAIDLUSE JÄREL
tōkyōs, 15.6.1911
Me loeme ja peame tuliseid vaidlusi,
ning meie silmad säravad,
viiekümne aasta tagustele Venemaa noortele alla jäämata.
Me vaidleme, mida teha.
Aga pole kedagi, mitte ühtki, kes lajataks rusikaga lauale
ja hüüataks: "V narod !"
Me teame, mida me tahame,
ja me teame, mida rahvas tahab,
ning me teame, mida teha.
Õieti teame viiekümne aasta tagustest Venemaa noortestki paremini.
Aga pole kedagi, mitte ühtki, kes lajataks rusikaga lauale
ja hüüataks: "V narod !"
Siia kogunenud on kõik noored,
kes uhiuut luua tavatsevad.
Me teame, et vanad surevad varem ning meie viimaks võidamegi.
Näe, me silmade säramist, ja ka seda vaidluse ägedust.
Aga pole kedagi, mitte ühtki, kes lajataks rusikaga lauale
ja hüüataks: "V narod !"
Ah küünalt on juba kolm korda vahetatud,
teetassidesse on uppunud pisikesi satikaid,
kuigi ühe noore daami innukus on üha endine,
on ta silmis otsatuma vaidluse järgset väsimust.
Aga pole kedagi, mitte ühtki, kes lajataks rusikaga lauale
ja hüüataks: "V narod !"
tōkyōs, 15.6.1911
Mu pimedat, pimedat lagendikku meenutava
pää sees
revolutsioonimõte vahel
välgulöögi kombel küll sähvatab, aga – –
paraku, paraku,
toda rõõmsat kõuekärgatust ei kostagi.
Ma tunnen
sen välgun välja valgustatava
uue ilma kuju,
kus kõik asjad enesele koha leiavad.
Aga ta on hetkeline ja haihtuvane
ning toda rõõmsat kõuekärgatust ei kostagi.
Mu pimedat, pimedat lagendikku meenutava
pää sees
revolutsioonimõte vahel
välgulöögi kombel küll sähvatab, aga – –
LUSIKATÄIS KAKAOD
tōkyōs, 15.6.1911
Ma tunnen terroristi
kurba südant – –
ainust südant, mis sõnadel ja tegudel
vaevu vahet teeb,
südant, mis röövitud sõnade asemel
on valmis kõnelema tegudega,
südant, mis enese ja oma keha vaenlase ette heidab – –
ning see on tõsisele ja tulihingelisele inimesele alati omane kurbus.
Otsatuma vaidluse järel
lusikatäit külma kakaod luristan
ja ta mõrust maigust
tunnen terroristi
kurba kurba südant.
PÄRASTLÕUNA KIRJUTUSTOAS
tōkyōs, 15.6.1911
Mulle ei meeldi selle maa naised.
Pooleli jäänud võõramaise raamatu
karedale paberile
kogemata tilkunud viinamarjaveini
niisama lihtsalt imendumatu kurbus.
Mulle ei meeldi selle maa naised.
ÄGE VAIDLUS
tōkyōs, 16.6.1911
Ma ei suuda unustada tollase öö ägedat vaidlust
uue ühiskonna «võimu» jaotuse üle,
mis majandusteadlasest seltsimees N'i
ja minu vahel hääst pääst lahvatas
ja üle viie tunni venis.
«Sa kõlad nagu paadunud kihutuskõneleja,»
kuulutas ta viimaks.
Ta hääl meenutas väga looma möirgamist.
Kui me vahel ei oleks lauda olnud,
oleks ta nähtavasti mulle vastu pääd virutanud.
Nägin tema laiast tõmmust näost
mehist raevu uhkavat.
Tol maikuuööl sai kell juba üks.
Sellal kui keegi tõusis ja akna avas,
N'i ja minu vahel põlenud küünla leek mõned korrad väratas.
Mu äsja kosunud ning mõnusalt õhetavi põski
paitas vihmase öötuule värskus.
Nii, ja ma ei suuda unustada ka
meie koosolekute alati ainukese noore daami K
tol ööl kantud sõrmust.
See läigatas mõned korrad mu silmade ees
sellal, kui ta nõtkelt sõrmi läbi sagris juuste libistas
ja kui ta küünlatahti lõikas.
Ning õieti oli see N'i kingitud kihlusemärk.
Aga meie tollase öö ägeda vaidluse käigus
oli ta algusest pääle minu poolel.
HAUAKIRI
tōkyōs, 16.6.1911
Ma pidasin temast alati lugu,
ning pean praegugi – –
mil juba kaks kuud on kulunud ta
tolle äärelinna surnuaia kastani alla matmisest.
Õieti on kaks kuud mööda läinud
meie koosolekuil tema nägemata jäämisest.
Vaidlejat temast eriti ei olnud,
aga temata ka ei saanud.
Millalgi kõneles ta:
«Seltsimehed, ärge mu kidakeelsust pahaks pange.
Ma ei oska vaielda,
aga olen alati valmis meie ühise asja eest välja astuma.»
«Ta silmad heitsid alati ette vaidleja pelgurlust,»
arvas tema kohta üks seltsimees.
Nõndap see oligi, minagi tundsin korduvalt nii.
Ning nende silmade õiglane etteheide meile enam kunagi osaks ei lange.
Ta oli tööline——lihtne lukksepp.
Ta töötas alati innukalt, ja teorõõmsaltki,
vabal ajal kõneles seltsimeestega, ja luges palju.
Ta ei pruukinud tubakat ega vägijooke.
Ta tõsine otsustavus, läbimõtlevus
pidas sisimas sõbraks toda Jura mägismaa Bakuninit.
Ägeda palaviku küüsis, tõvevoodis lamamise jooksul
säilitas ta üha surmatunnini selge pää.
«Täna on esimene mai, meie päev,»
olid tema viimased mulle pärandatud sõnad.
Selle päeva hommikul käisin teda vaatamas,
sama päeva õhtul jäi ta igavesele unele.
Ah too lai otsaesine, ja nood sepavasara-sugused käsivarred,
ning nood elukartmatud,
surmakartmatud, alati otsa vaatavad silmadki
seisavad praegugi üha mul meeles.
Tema, materialisti, surnukeha
maeti tolle kastani alla.
Meie seltsimeeste valitud hauakiri on alljärgnev:
«Olen alati valmis meie ühise asja eest välja astuma.»
KULUNUD PORTFELLI AVADES
tōkyōs, 16.6.1911
Mu sõber avas kulunud portfelli
ja hämarat küünlavalgust pudenevale põrandale
igatsugu raamatuid tõstis.
Need olid kõik sel maal keelatud teosed.
Ja peagi leidis sõber üles ühe päevapildi,
«Tema ongi,» pani ta pildi mulle pihku,
ise akna najal tasakesi vilet lastes.
Tol päevapildil oli sugugi mitte ilus noor neiu.
tōkyōs, 17.6.1911
Tõesti, küll too sügisöine märguvile,
mis seal linnaserva pühadelaada ööl
liikuvate piltide saalikeses
kirbe atsetüleenivine keskel
nii kõrvulõikavalt kajas, oli ikka kurb.
Hüirrdi kõlanud vile vaibudes
muutus ümberringi jalamaid pimedaks
ja mu silmad said näha kahvatusinakat filmi mingist kaagist.
Ja kohe otsa, uue hüirrri kõlades
kähehäälne seletaja,
läänemaise tondi kombel kätega vehkides,
hakkas oma segast juttu vuristama.
Mulle aga valgusid pisarad silma.
Aga see on oma kolme aasta tagune mälestus.
Otsatuma vaidluse järel, väsinud meelel,
ühe seltsimehe meelenõrkust halvustelles,
üksi läbi vihmaöise linna koju minnes,
asja eest, teist taga meenus mulle too märguvile.
– – Hüirrdi,
ja uuesti, hüirrdi – –
Mulle valgusid korraga pisarad silma.
Tõesti, tõesti, mu meele näljasus ja tühisus
on praegugi endine.
Tänagi mu sõber
vaevab vist ennast üha
Marxi «Kapitali» kallal.
Mu ümber
on selline tunne
nagu mingi põhjuseta
pudeneks väikesi kollasi õielehti.
Kunagi ühel vaatemängul nägin
juba kolmekümnele lähenevat,
kõigest kolme syaku* pikkust naist
nägu punase lehviku taha peites tantsivat.
Kuna see oligi?
Muide, too naine – –
kes ainult korra meie koosolekul käis
ja edaspidi tulemata jäi – –
too naine,
tea mis tast saanud on?
Oh seda mitte heledalt pärastlõunast rahumeelt.
* syaku – shaku, jalg, jaapani pikkusühik, varasemal ajal ei olnud ühtlustatud tarvitust, Meiji ajast alates kehtestati ühtselt pikkuseks 33 cm, seega kolm shakut võrduks enam-vähem ühe meetriga
KODUMAJA
tōkyōs, 25.6.1911
Täna hommikulgi, sellal kui ärkasin, korraga
tuli isu maja järele, mida võiks koduks nimetada,
näopesugi ajal juhtusin sellest mõtlema,
tööpäeva lõppedes tööjuurest koju tulles,
õhtusöögi järel teed rüübates ja paberossi tõmmates,
lillaka suitsu maigu hõllandus,
nii habras on selle tahtmatu meeldetulek – –
nii habras ja nii nukker.
Asukoha valiksin raudteest mitte kaugele,
kergel meelel, koduküla külje alla.
Lihtne läänelik puumaja,
sobib ka mitte kõrge, nii, ja ilma nikerdusteta,
lai trepp ja rõdu ja valgusküllane kirjutustuba……
Selline ongi, ja mugav toolgi.
See kodu on neil aastail mõnelgi korral mõtteaineks olnud,
korriti teda vähehaaval muutnud, tubade paigutust ja muud,
ja oma meeles ettekujutamise kestel,
silmade sattudes lambisirmi helevalgele pidama
nagu oleks selgelt paista seal majas elamise rõõm,
nutvale lapsele rinda andva naise toanurgakese poole kiigates
korraks suule kerkib habras naeratus.
Nii, aed olgu avar, rohi mühagu isetahtsi.
Ja veel suve tulekul igale rohulehele sahiseva
suvevihma mõnusus.
Ja aianurka istutaks uhke puu,
ta juurele asetaks valge puust istepingi – –
Vihmatutel päevadel välja minnes võiks seal asuda
Maruzen'ist* nelja-viie päeva tagant saadetava uudis-
teoste lehekülgi lahti lõikama,
samal ajal tummist ja aroomikat egipti tubakasuitsu puhudes
sööma kutsumiseni rambelt aega veeta,
ning enese poole külalapsi kutsuda, kes suuril silmil
ja kikkis kõrvu mu jutte kuulaks...
Nii habras ja nii nukker,
enesegi märkamata nooruspäevad seljataha jätnud,
kuust kuusse virelemisest üha väsivasse
linnaelaniku kiirustavasse meelesse korra tulnud,
nii habras ja nii nukker
on see hõllanduslik mõte, mida hiliste tundideni ei raatsi meelest heita,
mis sest et algusest pääle teades
selle ja teiste arvukate täitumatute soovide asjatust,
samal ajal nooruspäevade salajase armumise aegse pilguga
helevalget lambisirmi vahtides, üksi, vargsi, oma naiselegi iitsatamata
ikka muudkui sellest meelisklen, tulihingeliselt, oma meeles.
* Maruzen – Jaapani raamatupoekette
LENNUK
tōkyōs, 27.6.1911
Näe, tänagi sääl sinitaevas
lennukit kõrgel lendamas.
Harval vabal pühapäeval
kopsuhaige emaga kahekesi koju jäänud
kirjatoimetajast nooruki
üksi inglise keelt õppida vihtumast väsinud silmad……
Näe, tänagi sääl sinitaevas
lennukit kõrgel lendamas.
sisu