ISHIKAWA TAKUBOKU (石川啄木, arvatavasti 20.2.1886, Iwate maakonnas Põhja-Jaapanis – 13.4.1912 Tōkyōs; Ishikawa on perekonnanimi, Takuboku on kirjanikunimi, kusjuures sageli kasutatakse ainult viimast) on eelkõige tuntud jaapani Meiji aja uuendusliku tankalaulikuna.

Tegelikult oli ta loomeala laiem, ise pidas ta oma kirjanduslikuks kutsumuseks hoopis toona parajasti laineid löönud naturalistlikus laadis proosa kirjutamist. Samas lükati enamik ta lühiromaanide ja jutustuste käsikirju toona kirjastajate poolt tagasi ja laiemat lugejaskonda pole need leidnud seni ajani. Takuboku esikteoseks oli ajastule tunnuslik läänelik vabavärsikogu Igatsus (あこがれ, 1904), mis kohe tähelepanu pälvis. Saavutus oli seda suurem, et autor oli toona 19aastane ja elas kaugel kolkas. Takuboku töötas alguses enamasti Hokkaidō saare väikelinnade ajalehetoimetustes ja hiljem, kauaigatsetud Tōkyōsse kolinuna, pealinna omades, erinevatel ametikohtadel korrektorist kohalike uudiste toimetajani, aga ka kirjanduskriitikuna ja tankaveeru toimetajana. Muuhulgas pärinevad talt esialgu järjelugudena ilmunud suurepärased luulemõtisklused Söödavad luuletused (食うべき詩, ilmunud päevalehes Tōkyō Mainichi Shinbun, 1909) ja Tankast seda ja teist (歌のいろいろ, Asahi Shinbun, 1910). Olude sunnil vähemoluliste asjadega ja siis vabadel hetkel kaotatud aega tasa teha püüdes tähtsamate asjadega tegelev Takuboku töötas palavikuliselt, samal ajal ise perega kitsastes tingimustes vaeveldes ja tuberkuloosi trotsides. Oma olulisima panuse jaapani, ja kahtlemata kogu maailma, kirjandusesse andis Takuboku tankauuendusega. Talt ilmus kaks tankakogu: Pihutäis liiva (一握の砂, 1910) ja Kurvad lelud (悲しき玩具, 1912), neist viimane tuli trükipressi vahelt juba autori surma järel. Aastate jooksul jõudsid avalikkuseni ka Takuboku päevikud, väga värskena mõjub 1909. aasta kevadine, ladina tähtedega kirjutatud ja sest tingituna Ladina tähtedega päevikuks (ローマ字日記) nimetatav osa. Ühelt poolt aitas jaapani keele ladina transkriptsioonis kasutamine muuta päeviku ta emale, naisele ja sõpradele arusaamatuks, teiselt poolt vabanes ta klassikalise jaapani kirjakeele koormavast pärandist, ainuüksi hiina märkide puudumine sundis paratamatult peale kinnistunud kirjakeelest hulga kõnelisema keelekasutuse. Tänu mitmekordsetele vabanemistele on Takuboku oma Ladina tähtedega päevikus väga siiras ja otsekohene, suudab tähele panna oma hingeseisundeid, eritleda oma käitumist.

Käesolev Märguvile ja muud viled (呼子と口笛) või sageli ka «V Narod» -sarja (ヴ・ナロ-ド・シリーズ) nime all tuntud vabavärsivalik ei esinda autorit ta tuntumast ega tegelikult ka kirjanduslikult ühtlasest küljest, ometigi pakuvad need enam-vähem ühe soojaga kirjutatud luuletused huvitava sissevaate toonase tormiliste muutuste ajastu haritlase siseelusse. Ja kannavad seda enam eneses Takuboku taodeldud põhimõtet, et «luule ei tohi olla see, mida tavaliselt luuleks nimetatakse. Ta peab olema inimese tundeelu (arvatavasti leiduks ka mõni sobivam sõna) muutuste täpne aruanne, aus päevik. Järelikult peab ta olema katkendlik – – Tal ei saa olla sidusust. (Sidususega luule, elik sõnakunstiline filosoofia, annaks deduktiivselt võetuna romaani, induktiivselt näidendi. Luule ja viimaste vahekord ei erine päevitise arvepidamise ja kuu- või aastalõpubilansi vahekorrast.) Ning kindlasti ei tohi luuletajal, jutluse jaoks ainest koguva kirikõpetajaga või teatavasugust meest otsiva hooraga sarnaselt, olla mingit eelhoiakut.» (Söödavad luuletused).

Niisiis ei tasu neist luuletustest otsida filosoofilist arendust või ideelist selgitustööd. Oma ühiskonnateemalisi mõtteid ja arutluskäike avaldas Takuboku mitmetes ajaleheartiklites. Seevastu ta katkendlikes luuletustes on pigem tundelist vastukaja teatud poliitilistele sündmustele, enamasti on tundetooniks kurbus ja ahistus. Luuletused on kirjutatud 1911. aasta juuni teisel poolel, 1910. aasta Kōtoku vahejuhtumi (幸徳事件, või ka 大逆事件) mõjul. Tol aastal kavandas teatav anarhistlik rühmitus keisri salamõrva. Teave jõudis võimudeni ja mais-juunis peeti rida anarhistlikult meelestatud isikuid kinni. Nii ka ajakirjanik, vasakpoolse Lihtrahvalehe (平民新聞) asutaja ja toimetaja Kōtoku Shūsui, kes oli otsapidi rühma liige, kuigi kindlasti mitte vandenõu pooldajaid ega mõrva kavandajaid. Kinni peeti ka paljud teised, kel ei olnud asjaga mitte vähematki pistmist. Kohus oli kinnine. Kōtoku Shūsuile esitati süüdistus keisri mõrvakava juhtimises, talle ja veel kahekümne kolmele oletatavale kaassüüdlasele määrati surmanuhtlus. Keisri armuandmise peale asendati järgmisel päeval pooltel juhtudel surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kaksteist isikut lasti aga viivitamata maha. Hiljem jõudis avalikkuse ette teadmine, et enamikul hukatutest ei olnud keisri salamõrva kavandamisega midagi pistmist. Võimud leidsid valitsuse imperialistlikku poliitikat kritiseerivatest vasakpoolsetest haritlastest lahtisaamise ettekäände. Selline ebaõiglus jahmatas paljusid, sealhulgas Takubokut, kes hakkas juhtumiga seoses huvituma anarhismist ja sotsialismist, neelates vastavat kirjandust, näiteks salakaubana sisse smugeldatud Kropotkinit. Nagu Takuboku luuletustestki tunda, sai värskelt maale jõudnud vasakpoolne mõte päris paljudes ringkondades tuliseid vaidlusi tekitavaks arutlusaineks, aga nö rahva hulka see ei jõudnud. Vahejuhtumiga õnnestus valitsusel igatahes sotsialistlik liikumine täielikult alla suruda. Kui sügavad olid alati uutest asjadest kinni haarava Takuboku veendumused, on raske arvata, aga igal juhul suhtus ta asjasse suure kaasaelamisega. Luuletuste kirjutamise aastal ühele tuttavale saadetud kirjas leiduvad sõnad: «[Varem ma] kõhklesin ennast sotsialistiks nimetamast, aga praegu enam ei kõhkle.»

Takuboku kavatses välja anda Märguvile ja muud viled nime kandva vabavärsikogu, aga ta varase lahkumise tõttu 26aastasena järgmise aasta kevadel jäi asi katki. Käesolevad luuletused ilmusid osana ta posthuumsest kogust Takuboku järelejäänud pabereid (啄木遺稿, 1913). Valiku pealkirjata luuletused Takuboku enese kavandatud kogusse ei kuulunud, need leiti ta märkmikust.


Kalju Kruusa



Takuboku loomingut Aozora kirjavaramus (pidevalt täienev)
http://www.aozora.gr.jp/index_pages/person153.html#sakuhin_list_1

Takuboku tankavalik Lauri Sommeri eestinduses (ingl k vahendusel)
http://www.ounaviks.ee/kago/tekstid/jaapanitekstid2.htm

Ulatuslik Takuboku tanka- ja vabavärsivalik Vera Markova venenduses
http://www.lib.ru/JAPAN/TAKUBOKU/lirika.txt

Kahe Takuboku luuletuse Ruth Linharti saksandused ja taustateavet
http://www.ruthlinhart.com/diss_gedichte.htm
http://www.ruthlinhart.com/buch8.html




sisu