Inglise keelest Laura Noodapera
KAJASID
Kajasid,
kübemeid,
langemas, tolm,
päiksevalgus,
akna ääres,
silmis. Su
juuksed, nii
kuis harjad
neid, valgus
silmade
taga,
mis sest on alles.
VIHM
Terve öö oli see heli
tagasi tulnud
ning taas langeb
see vaikne, pidev vihm.
Mis on minus sellist,
mida peaks mäletama,
nõnda tihti
rõhutama? Kas see,
et ei iial vihmasaju
kergus,
isegi karmus
mulle paku
miskit peale selle siin,
miskit vähemnõudlikku –
kas jäängi selle
lõpliku kergusetuse vangi.
Armas, kui armastad mind,
leba mu kõrval.
Ole minu jaoks, nagu on vihm,
pääsetee
tahtliku hoolimatuse väsimusest,
jaburusest, poolkirest.
Ole läbi-
märg sündsast õnnest.
VEEMUUSIKA
Sõnad on ilus muusika.
Sõnad võnguvad kui vees.
Veemuusika
valjeneb, kui lahkuvad
laevad,
linnud, lehed.
Nad otsivad paika,
kus istuda, süüa –
pole mingit mõtet,
ega sisu.
MEENE
Mu leedi
veetlev
pehmete
kätega, mida
saan ma öelda
sulle – sõnu, sõnu,
justkui kõik
maailmad kohal oleksid neis.
HÜVASTIJÄTT
Naine seisis aknal. Oli
üks heli, üks valgus.
Ta seisis aknal. Üks nägu.
Kas ta seda otsiski,
mõtles mees. Kas ta seda
otsiski. Mees sõnas,
pöördu sest ära, pöördu
sest ära. Valu pole
valutu. Pöördu sest ära.
Naise vihast tingitud tegu, sellest
vihast, mida ta siis tundis,
kui mehe poole ei pöördunud.
HOIATUS
Armastuse nimel: ma
lööksin lõhki su pea ja paneksin
sinna ühe küünla,
taha su silmade.
Armastus meis sureb,
kui unustame
mõju talismani
ja üllatuse.
KORE
Jalutades kord
ma kogemata
sattusin käima
mööda sama teed.
Kui kogemata
istusin, et hiljem,
kui üldse ja kuidas juhtub,
liikuda edasi,
mets oli hele,
hele ja roheline,
ning mida nägin,
enne polnud näinud.
Oli üks naine
saatjaiks sokk-mehed,
kes talle
näitasid teed.
Ta juuksed hoidsid maad.
Tal olid mustad silmad.
Üks topeltflööt
sundis teda liikuma.
"Oo, armastus,
kuhu nüüd
näitad mul
teed?"
WELLINGTON
Jälle
veetmas päevi
neil tänavail.
Inimesed minu elust
kadusid,
eileöised unenäod,
vaid kajad nüüd.
Eresinine taevas,
istun siin päikese käes –
kas suudaksin sest lahti lasta?
AEG
Ei suuda elada,
arutuna,
olevikus –
ei leia minevikule
ega tulevikule
piisavalt ruumi.
KOJUMINEK
Sa armastad mind
hiljem, pärast
seda, kui oled proovinud
kõike muud
ja sellest väsinud.
Kuid keha
jõuab järgi,
koos ajaga
kadus võimalus.
Meele kaudu ei saa
enam minna
täna õhtul.
KELL
Kuidas elada,
kui mõni plaan
vormib päevad
tühjuseks,
täites aja
ajaga?
*
Seda pole palju,
mis kesta võiks –
see liigub
eest.
SIIS
Mõtle end sinna, kus oled
viie tunni pärast
ja vaata tagasi,
ning näe, kas teeksid
kõike nii
kuis alati.
*
Sellest ei ole
lihtne mõelda.
*
Kunagi
oli.
SIIN
Kuna ma ei suuda
kedagi tappa,
istun parem
vagusi.
KAJA
Väljatung
sellest pealetungivast
ajast muudab
kõik
tühjaks, taas
mälestuseks.
TÕLGENDUSED
Miks tuli ta mehe juurde,
tuli mehe juurde,
nõnda maskeerituna,
et teda vaadata jälle –
vaadata jälle –
tühjade silmadega –
ning miks on valu ikka –
see valu,
ikka veel neile kõlbmatu –
justkui et uuesti alata –
alata uuesti –
mida kunagi polnudki?
*
Miks olla
järjekindlalt
haavatav –
pole tõde,
mida öelda välja,
või pole tahtmist?
Miks?
*
Ilm on endiselt hall
ja pilved kogunevad
sinna, kust kunagi
lahkuti koos,
tervitades maailma
jõuetu õnnega,
jälgides seal samas
ta hääbumist.
HOMMIK (KELL 8:10)
Päikese
aeglaselt tõustes
täna hommikul
langeb
esimene valgus
raadiomastile,
särab
hetkeks
hõbe-
valgelt,
lahus
majadest,
puudest,
mille ees tänaval
jalutab vana naine.
KOHT
See on tühi maastik,
hoolimata oma valgusest,
õhust, veest –
tänavail kõndivatest inimestest.
End tunnen siin nõrgana,
liiga kaugel eemal olevat, liiga
endasse sulgununa,
armastus ei pääse välja.
Vajan vana aja ettemääratust,
mustust, külma,
läbi põranda kostvat müra –
kaaslaseks mu armastus.
TAEVAS
Kuhu iganes nad
läksid, siin
neid enam
pole
ja kõik
nende tõekspidamised
on samuti
tühjad.
KAJA
Oodata, vaikselt
istuda polnud
kunagi lihtne.
Ehk oli kuskil veel
teine tee,
vahemaa, mida läbida –
justkui üks kaja
õhus
hõljumas, enne
kui kedagi kuuldi,
enne kui
jõuti sõnagi lausuda.
Mis oli armastus
ja kus,
ja kuidas sinna jõuti.
MÕISTATUS
Lahendamatu.
Ei üks ega teine.
Sein.
Voogav laine.
Ilm.
Punkt maailmaruumis.
Ajaraisk.
Tabamata asi.
Need näod.
Puud.
Ükssarvik
oma sarvega.
Nii suutlik
kui ka hakkamas.
Hoiab kinni südamest,
pea eelisõigusest.
Millist teed minna
üles alla
tagasi
edasi.
Tähed taevakaarel
mööda sööstavad.
Laevad
tüürivad taevasse.
PEEGEL
Näha tähendab uskuda.
Mida iganes mõeldi või öeldi,
need jätkuvad, jõhkrad surmad
muudavad usu kui sellise olematuks,
meie inimsuse küsitavaks,
jälestuseks selle vastu, kes oleme.
Kui lootust oligi,
kaob see siin.
Kuna ihalesime erimeelsusi,
tuleb nüüd maksta.
sisu