1998. aasta suvel leidsin ühe sõbra raamaturiiulilt Neruda valitud luuletuste kogumiku, – tollal olin ma Nerudast ainult kuulnud, ma polnud teda iial lugenud… Üritasin võrrelda ingliskeelset tõlget ja hispaaniakeelset originaali. Originaal näis kuidagi teravam ja siiram, – kõla mõttes… Ja hm, kuidagi lakoonilisem ehk täpsem kui ingliskeelne variant… Ma armusin hispaania keelde tänu Neruda luulele.
Umbes tol ajal nägin ka filmi "Il Postino", kus Itaalia külapoiss võrgutab oma südamedaami Neruda värssidega. Kummaline küll ; aga itaalia keele puhul on Neruda tõlked originaaliga vaat et samaväärsed… – Neruda "Sa meeldid mul kui vaikid", hisp: "Me gustas cuando callas", it: "Mi piaci quando taci". Nagu tollele külapoisile, mõjub ka mulle eelkõige Neruda armastus- või loodusteemaline looming, –- tema poliitilisi ja patriootilisi purskeid tuleb pigem võtta kui keerulise aja märki. Samas on Neruda (tänu oma kommunismilembusele, kuid mõistagi mitte ainult seetõttu) üks maailma enim tiražeeritud kirjanikke –- Hiinas ja NSV Liidus kirjastati teda massiliselt, ning kui siia otsa lisada veel tema kodune Lõuna-Ameerika…
Just Neruda luules avaldub kenasti hispaania keele kompaktsus – mis inglise või eesti keeles on kohmakas pikk lause, on hispaania keeles paar-kolm sõna. Kui ma ise peaks valima paar sõna Neruda luule iseloomustamiseks, valiksin Lihtsuse ja Suuruse (grandeza). Grandeza hõlmab nii suurust kui õilsust.
Nerudat lugedes tunned, et hingata aasade õhku ja vaadata tähistaeva all praksuvat lõket on kõige ÕIGEM viis eksisteerida. Ka kõige melanhoolsemates värssides on Nerudal kuskil peidus elurõõm ja ehe jõud. Teise Igavese Karjase – Fernando Pessoa heteronüümi Alberto Caeiro puhul on see vastupidi – iga rohututi taga hiilib teadmine kõige kaduvusest ja mõttetusest. Looduslähedus (igas tähenduses) on üksnes vahend seda mõttetust ja surelikkust unustada.
Viimaste aastate jooksul kerkinud debatis Õnnepalu versus Kaalepi tõlketehnika, kalduksin Õnnepalu poole. Arvestades seda, KUI erinevad on keelte struktuurid, ei tohiks tõlkimisel tuua riimi pärast ohvriks luuletuse mõtet.
Muidugi, vahel tuleb "lasta minna", kuid mitte liiga kaugele autorist.
Eesti keeles esindab Nerudat Johannes Semperi tõlgitud valikkogu "Kivid ja linnud", mis omal ajal ilmus koguni kahes trükis (1968 ja 1977), sellele eelnes sama tõlkija koostatud väiksem "Valik luuletusi" (1953). Hiljem avaldati meil ka Neruda autobiograafia "Tunnistan, et olen elanud" (1983, tlk Tatjana Hallap). Need raamatud moodustavad kahtlemata hea sissejuhatuse, ent arvestades Neruda tuntust mujal maailmas, on teda eesti lugejale tutvustatud ehk vähevõitu…
Kadri Kõusaar
Suur hispaaniakeelne Neruda-pesa
http://www.uchile.cl/neruda/
Neruda lehekülgi
http://www.angelfire.com/co2/coditos0/
http://www.geocities.com/Paris/Arc/9906/pablo.htm
http://www.nobel.se/literature/laureates/1971/neruda-bio.html
http://www.kirjasto.sci.fi/neruda.htm
http://www.lolloland.com/
Neruda luuletusi ingliskeelses tõlkes
http://www.freenetpages.co.uk/hp/freeman/
http://sunsite.dcc.uchile.cl/chile/misc/odas.html
http://www.lone-star.net/literature/pablo/
http://www-personal.umich.edu/~agreene/Neruda.html
http://boppin.com/neruda.html
sisu