Cees Nooteboom

Hollandi keelest Hasso Krull

SEESMINE SILM


1

Nähtav maailm suleb pildi
lahtise silmaga. Seesmine silm

võtab ta lahti, teeb uueks
uutes valgustes. Anna vaid sellele nimesid.

Loomad, väljakud unenägudest,
saalid ja aiad

muutuvad pildiks nähtamatule
silmale. Nii värvib hing

silmad uute piltide järgi.
Rangelt nagu autonoomia, tahtes ise

valitseda, kaugel võrdpildist,
äratundmisest, lohutusest. Analüüsitud valgus,

materjali lammutamine, ümberpööratud nähtavus,
truudusetus vormile,

kõik asjad oma sõnadest välja kukkund,
ilma vangistava võrguta alla langend.

Meel lõikab end pärandist lahti
ja tahab uut kohta,

kuid pildiga
sõna ei asenda pilti.

Peremees omal maal, kirjutab endale ette,
alles tundmatuna,

kurnatud seier avatud tunnis,
mis laseb silmal end vangistada,

nii et kes näeb, näost
loob ühe olendi,

linna.


2

Leitud valla vari ja valgus
kutsuvad mind sisse,

kütina,
kolmas silm koeraks,

kes näeb, mida nähti, kuidas väljavaade
muutus sissevaateks ja siis näoks,

mida silmitsen, maastik, saak, väeleer
ja pesad väljaspool mind, jälgitamatu

jälg, maalitud
mu seesmisele nahale,

mu sise-
inimese nahale,

kes joob selle pildi sisse
aeglaselt nagu loodus ja mahutab

enese kangasse, elukohta, allikasse,
oma seesmise koja majja,

üks paljudest,
kelle seas elame kui liik,

unenägude ja une
nägijate

ordu, mis me oleme ja näime,
mis me oleme.






MIS NÄHA OLI


1

Meie pilk. Jää välja, kui sa seda ei
talu. Meie oleme enam kui sinu ajalik silm, pealegi
pole meie jutt vaatamiseks. Nimeta seda ehtsaks
dialektiks, mis pendeldab kauguseaimuse
ja vastumeelsuse vahel.

Me ei suuda oma kohalt. See vaikus,
mis meie vahel valitseb, on vormide vaikus. Pole terrasse,
kelnereid, lehvikuid. Jootrahasid. Asfaldist teater,
ja meie oleme näitlejad, tõrvast ja metallist häälega.
Publik, pimedate toolide rida.

Nii näemegi tantsu, mida keegi ei näe. Üks meisel
valguseseinas. Hulgem selgi.
Üks lind, tühjas puuris. Selle linnu vari.

Õpetus vägivallast, mida asjad endale teevad,
aja ja aegluse õppetund.


2

Sa ütlesid,
kui me sind näeksime, mis siis?
mis siis? See peab olema lugu, mis
oleks sulle meele järgi.
Sina ei kuule meie vaikimist,
kui lobised oma seesmisest olemusest
pankroti häälega, oma konverteeritava
nukrusega, oma raha sugupõlvega. Su pank
on alati pitseeritud, su aktsiad
magavad tänaval.

Sina seda ei tea. Juubeldad ikka,
hohohoo hahahaa, oma grillitud naise,
oma praetud lapse,
jahisarve ja põikflöödiga,
oma meejälgedega katastri kohal.

Läheme koju,
sinna, kus me juba olime. Sel pole uksi
ega aknaid. Seinte taga kuuleme sind
ikka sumisemas kunstist, mis valgustavat
elu, sinu madrigali
nuuksumist.

Meie kell
tiksub vaid üks kord päevas.
Alles siis olid sa vait.


3

Meie väljavaade: udu. Aga kiltkivist.
Selle taga ei riski keegi eluga.

Meid pole näha, ometi pole me nähtamatud,
varjutants igavesti tagasitulematus
koopas. Võib-olla meeldib sulle õlevärv,
surnud punane, mõni must. Sinu nool
vihiseb mööda, aga ei jõua kunagi kohale.

Mitte meie pärast. Meie tuleme hoopis teisest
silmast. See on meid kirjutand augustipõlluna,
kõrvetand, ära põletand. Nimetamine, üks sinu mälestusi.
Kindlasti mitte meie.
Või üks naine, kunagi pulmas nähtud,
vastu kirikuseina. Meie ei tea
sellest naisest midagi. Vesi ojas, oonüks, see, mida sa
nimetad mustaks. Meid see ei puuduta.

Oleme oma eesmärgi vangid, teie silmad
on väljaspool meid, nagu Argosel, enne kui Hermes ta tappis.
Ta ei tundnud teed sissepoole. Kui me kuskil olemegi,
siis sinu kõige kaugemates mõtetes.
Seal, kuhu sa ei oska minna.

Kui sa meid vaatad, oleme juba ära.


4

Keegi ei silmitse meid,
hiir vaatab lühtrit.
Meie seda ei keela.

Puuderdatud metafüüsika
neist pilkudest kukub kondenseeritult alla,
joodamatu.

Meie unise šampuse tinalood
jäiste palmide all, graniidist koogikesed,
see keskpäev kestab juba terve aasta.

Kes maalib, kes jõe tühjaks joob?
Terve aasta, et reisida tagasi sisse.
Üheainsa sõna müra.






SILMA LITAANIA

Ibn Arabi litaania tema Meka-kirjas lööb tummaks: Abd Allah #i-i#. al-Arabi "pühendus innukalt kõrbeerakute võitlusele"; Muhammad #i-i#. Asraf el de Ronda "hulkus kogu aeg mägedes ja mahajäetud paikades, eraldus maailmast ega otsinud kunagi ulualust seal, kus keegi elas, nõnda kolmkümmend aastat järjest"; Salih al-Jarraz "kolis Sevillast Ronda lähedale, et elada maal, üksinduses, inimestest lahus"; Abd-al-Sallam, "ringirändaja, uitas alatasa sierrades, kunagi kuskil pikemalt paigale jäämata"; Abu Yahya al-Sinhayi "hulkus aina mööda mererandu, eelistades üksildasi ja mahajäetud paiku"; Ibn Arabi: "Mina eraldusin maailmast, et elada omaette surnuaedadel". Loetelu haarab üksindusiha, keskendumist ja aimusi sufi kirglikus silmas. Kirg kannab silma kõnnumaalt valgusesse, kõrbest soojusesse, mõranend vaikusest sellesse, mida võib kuulda kivides.

Serafin Senosiáin, "El Espejo Invisible" – "Ibn Arabi" (1984)


1

Pime mees põlluteel,
otsides oma meelt,
kukkus läbi valguse-
luugi.
Kus ta kord alustas
lauluga,
sinna ei saanud ta jääda.
Teised hääled
olid juba enne laulnud,
aga tema oskas seda paremini
oma mõõdu,
oma jalgade
kahinaga.


2

Tema ümin oli muistsete
mütoloogiate kordamine,
mitte ilma paratamatuse
või naudinguta. Hulkuri ööd
on pikad. Ta mõtles kristallile
ja kaneelile,
naistele, liigutustele,
sõnade petlikule
varjule, liivale
asjade ja ütlemiste
vahel, iseenese
nimele.


3

Tema hääl jooksis tal järel
nagu koduloom,
koos kajadega
varajastest kooridest,
seal peeti pidu,
nägemise bakhanaali.
Ta maalis mantraid,
hiina laule, psalme,
antifoone, mõtteid
ja analoogiaid, hümne,
refrääne, ta ümises
aeglaselt, lugemata oma
samme, üht laulu
silma
teenistuses.


4

Kunstniku silm,
kes maalib oma autoportreed
silmade kordamisena,
tarkade taolaste
viisnurkne silm,
nagu ta isegi
põgusal põlluteel,
nahk täis Argose silmi,
mis suudavad vaadata
vaid väljapoole,
surma katkine silm,
muna, mis uppus
Lethesse,
sellal kui sina laususid oma
õhtulaulu.


5

Kuri silm,
mis tapab relvadeta,
kangelase pikk silm
pimedate igatsuste vastu,
nägija silm, mis ei vaata
ja kuulutab saatust ette,
õhtud täis kohutavaid
viirastusi, vägivalla
responsoorium.


6

Silm, mis jätab keha maha,
teda kordagi maha jätmata,
silm, mis ei saa näha päikest,
muutumata ise valguseks,
iiris, gasell, teokarp
omasarnaseta,

ta jääb
nimetama
kestvat vaatamist
õhtu lehvikutes,

märklaud, roos,
jahimehe mahe laul,

silma litaania.


sisu