Saksa keelest Märt Väljataga
TSITAAT
Luuletaja Kin ütles:
Kuidas ma saan kirjutada surematuid teoseid, kui ma kuulus ei ole?
Kuidas ma saan vastata, kui mult ei küsita?
Miks raisata aega värssidele, kui nad raiskavad aega?
Ma panen oma ettepanekud kirja vastupidavas keeles,
sest karta on, et nende elluviimiseni läheb veel kaua.
Suure eesmärgi saavutamiseks on tarvis suuri muutusi.
Väikesed muutused on suurte muutuste vaenlased.
Mul on vaenlasi. Seega ma pean olema kuulus.
Kõikidest asjadest kõige armsamad
on mulle pruugitud asjad.
Lamedaks kulunud servadega mõlkis vasknõud,
noad ja kahvlid, mille puust pidemeid
on kulutanud mitmed käed; niisugused vormid
tunduvad mulle kõige õilsamad. Nagu ka kiviplaadid vanade majade ümber,
mida on tallanud paljud jalad
ja mille pragudest kasvab rohi –
need on kõige õnnelikumad asjad.
Kasutuses kulumine, pidev muutumine on lihvinud nende kuju
ja teinud nad hinnaliseks,
sest neid on nii sageli hinnatud.
Isegi ilma käteta
katkised kujud on mulle kallid. Ka nemad
on minu jaoks elus. Neid oli maha pillatud, aga ka süles kantud.
Nad kukkusid maha, kuid ei seisnud kunagi liiga kõrgel.
Poollagunenud majad hakkavad kunagi jälle paistma
nii nagu lõpetamist ootavad, uhkena
kavandatud hooned: nende kauneid proportsioone
võib juba aimata, aga neid on siiski
veel tarvis ära mõistatada. Samas on nad jälle
juba väljateeninud, nad on õigupoolest juba ületatud. See kõik
teeb mulle rõõmu.
UNENÄGU SUUREST VIRISEJAST
(KARTULIPUUDUSE AJAL)
Nägin und:
Ooperiteatri vastas,
kuhu maaler oli just läinud tähtsat kõnet pidama,
kerkis äkki üks hiigelkartul, suurem kui keskmine mägi,
ja hakkas ootel inimeste ees
pidama samuti kõnet.
Mina, ütles ta sügaval häälel,
olen tulnud teid hoiatama. Muidugi annan ma endale aru,
et olen kõigest kartul, väike
tähtsusetu isik, üsna silmatorkamatu, keda ajalooraamatud
ei maini ja kellel pole kõrgemates ringkondades
mõju. Kui jutt käib suurtest asjadest, nagu
"au" ja "kuulsus", siis pean mina jääma tagaplaanile.
Arvatakse, et mind poleks üllas
kuulsusest ettepoole tõsta. Ometigi olen ma aidanud
inimestel siin hädaorus toime tulla.
Nüüd on tulnud aeg valida
minu ja tolle mehe vahel seal. Kas tema või
mina. Kui valite tema,
siis kaotate minu.Aga kui te vajate mind,
siis peate lööma temast lahku. Ja seega ma arvan.
et te ei peaks nüüd liiga pikalt kuulama toda meest seal,
kes tahaks minust lahti saada. Isegi kui ta ähvardab teid
vastuhaku korral surmaga, tuleks teil mõtelda selle peale,
et ilma minuta te surete samuti, nagu ka teie lapsed.
Nõnda kõneles kartul ja sedamööda,
kuidas maaler jätkas ooperiteatris kõnet
mida kanti valjuhääldite kaudu edasi kogu rahvale, alustas kartul aeglaselt
just nagu oma sõnade kinnituseks
painavat etendust, mida nägi kogu rahvas:
iga maalri lausutud sõnaga
muutus ta väiksemaks, viletsamaks ja põduramaks.
SÕNAD, MIDA FÜÜRER EI KANNATA
Ministeeriumides on hästi teada, et füürer võpatab alati,
kui kuuleb sõnu, mis algavad silbiga PRO,
nagu "proletaarlane", "proosa", "provokatsioon" või "pro ja contra".
"Prostitutsioon" ja "profiit" paistavad teda samuti häirivat.
Alati kui neid sõnu tema juuresolekul mainitakse,
tõstab ta tagakiusatud, süüdlasliku pilgu,
mida on kõnelejal raske seletada.
Teine silp, mis põhjustab raskusi,
on GRAM, nagu sõnas "gramm",
mis tähendab väikest kaaluühikut, või "grammatika". Et füürer
ilmutab niisugust vastumeelsust nende kahe silbi suhtes,
siis on loomulik, et tema juuresolekul ei tohi
mingil tingimusel lausuda sõna, mis sisaldab neid mõlemat –
mistõttu teatri- ja parteikorralduses
asendatakse sõna PROGRAMM alati sõnaga "eeskava".
"SVENDBORGI LUULETUSTE" MOTO
Taani õlgkatuse alla pagenuna jälgin ma
teie võitlust, sõbrad. Saadan teile siit
juba mõnda aega värsse, mida on ajendanud
verised nägemused väina ja lehestiku tagant.
Kasutage seda, mis teieni jõuab, ettevaatlikult!
Minu allikaks on kolletanud raamatud,
haprad sõnumid. Kui jälle kohtume,
lähen ma meelsasti uuesti õppima.
MÕTTED MAAPAO KESTVUSEST
I
Ära löö naela seina
Viska kuub toolile!
Miks muretseda neli päeva ette?
Sa pöördud ju homme tagasi.
Jäta puuke veeta!
Miks istutada praegu puud?
Enne kui ta sirgub astme kõrguseks,
lähed sa juba rõõmsalt oma teed.
Tõmba müts silmile, kui inimestest möödud!
Miks sirvida võõrast grammatikat?
Sõnum, mis sind koju kutsub,
on kirjas sulle tuttavas keeles.
Nii nagu lubi koorub palkidelt
(ära proovigi teda peatada)
hakkab pudenema võimumüür,
mis on piiridele püsti pandud
õigluse vastu.
II
Vaata naela seinas, mille oled sinna löönud:
millal sa pididki tagasi pöörduma?
Kas tahad teada, mida sa sisimas usud?
Päevast päeva
töötad vabanemise nimel.
Istud toas ja kirjutad.
Kas tahad teada, mida sa oma tööst päriselt arvad?
Vaata seda väikest kastanit hoovinurgas –
juba sa viisid sinna kannutäie vett!
KEVAD 1938
I
Täna, ülestõusmispäeva hommikul
käis äkiline lumetorm üle saare.
Roheliseks löönud hekkide vahed on tuisanud täis. Mu väike poeg
tirib mind aprikoosiõie juurde majaseinas
värsside tagant, milles näitasin näpuga nende peale,
kes valmistavad ette sõda, mis
ähvardab minema pühkida mandri, selle saare, mu rahva, mu perekonna ja minu.
Vaikides
paneme koti
ümber külmetava puu.
II
Väina kohal ripub vihmapilv, aga aeda kuldab
veel päike. Pirnipuudel
on rohelised lehed, aga pole veel õisi. Kirsipuud
õitsevad, aga ei kanna veel lehti. Valged kobarad
näivad puhkevat kuivanud okstest.
Üle väina kobrutava vee
tuleb paigatud purjega paat.
Kuldnokkade vidistamise
katkestab kauge kõmin –
kolmanda riigi laevastik
korraldab manöövreid.
III
(tlk A. Sang)
Rannapajudes
huikab kevadöödel sageli öökull.
Ebausklikud talupojad arvavad
et see, kellele öökull huikab
kaua ei ela. Minule
kes ma võimulolijaist tõtt olen rääkinud
ei tarvitse sumalind seda
uuesti meelde tuletada.
KIRSIVARAS
Ühel varahommikul, tükk aega enne kukelaulu
ärkasin vile peale ja läksin aknale.
Minu kirsipuul – aeda täitis hämarus –
istus lapitud pükstega poisike
ja noppis mõnuga mu kirsse. Mind nähes
noogutas ta mulle ja toppis
mõlema käega kirsse tasku.
Kui olin jälle asemele heitnud,
kuulsin veel tükk aega tema rõõmsat vilet.
1941
Oma kaasmaalaste eest pagedes
olen jõudnud Soome. Sõbrad
keda ma veel eile ei tundnud on teinud
kenasse kambrisse üles paar voodit. Valjuhääldist
kuulen jätiste võiduteateid. Uudishimulikult
hakkan uurima maakaarti. Kõrgel
Lapimaa kohal, Põhja-Jäämere taga
näen veel üht ust.
PÕGENIK W. B. VABASURMA PUHUL
Kuulen, et oled tõstnud enda vastu käe,
ennetades timukaid.
Pärast kaheksat pagendusaastat vaenlase tõusu jälgides,
viimaks ületamatu piirini aetuna
ületasid sa, nagu öeldakse, ületatava piiri.
Riigid langevad. Jõugujuhid
kõnnivad ringi nagu riigimehed. Rahvaid
ei ole enam turviste all näha.
Pimedus on tuleviku üle ja headuse jõud
on nõdrad. Seda kõike nägid sa selgesti
kui hävitasid oma piinatava keha.
HOLLYWOODI ELEEGIAD
I
Hollywoodi küla kavandamisel on lähtutud
siinkandis kehtivast kujutlusest taeva kohta. Siinkandis
on jõutud järeldusele, et Jumal,
vajades taevast ja põrgut, ei tarvitsenud
rajada kaht omaette asutust,
vaid ainult ühe, nimelt taeva. See
teenib vaeseid ja edutuid
sama hästi kui põrgu.
II
Mere ääres seisavad õlivaadid. Ülal kanjonites
pleegivad kullaotsijate kondid. Nende pojad
on rajanud Hollywoodi ulmavabrikud.
Neli linna
on täis filmide
õlist lehka.
III
See linn on saanud nime inglite järgi
keda võib kohata igal pool.
Nad lõhnavad õli järgi ja kannavad kuldpessaare
ning – sinised rõngad silmade ümber –
toidavad hommikuti ujumisbasseinides kirjanikke.
IV
Roheliste piprapuude all
landivad kahekaupa muusikud
koos kirjanikega. Bach
pakub keelekakvartetti. Dante väntsutab
krimpsus tagumikku.
V
Los Angelese inglid
on naeratamast väsinud. Õhtuti
ostavad nad meeleheitlikult
puuviljaturu tagant pudelikesetäie
seksi lõhna.
VI
Nelja linna kohal tiirlevad
kaitseministeeriumi hävituslennukid,
nõnda kõrgel et ahnuse ja viletsuse hais
nendeni ei ulatuks.
HOLLYWOOD
Et teenida leiba, lähen ma igal hommikul
turule, kus ostetakse valesid.
Lootusrikkalt
võtan sisse koha teiste müüjate vahel
AIA KASTMISEST
Oo, kasta aeda, elustada taimi!
Joota januseid puid. Anna enam kui küllalt. Ja
ära unusta põõsaid,
ka ahtraid, kitsisid, neid mis marju
ei kanna! Ära unusta umbrohtugi
lillede vahel, sest temalgi on
janu. Ära kasta ainuüksi
värsket muru või ainuüksi kõrbenut.
Isegi paljast maad pead sa värskendama.
E. P. L'ÉLECTION DE SON SÉPULCRE
Kivististe valmistamine
on raske töö ja
kulukas. Terved linnad
tuleb teha rusudeks
ja mõnel juhul asjata –
kui kärbes või sõnajalg
on halvasti paika jäänud. Pealegi
ei ole meie linnade kivi vastupidav
ja isegi kivistised
pole kuigi püsivad.
MINA, ELLUJÄÄNU
Muidugi ma tean: ainult tänu vedamisele
olen nii palju sõpru üle elanud. Aga täna öösel kuulsin ma unes
kuidas nad kõnelesid minust: "Tugevamate ellujäämine"
ja ma hakkasin end vihkama.
Kõik muutub. Uue alguse
võid ka viimse hingetõmbega teha.
kuid mis on toimunud, on toimunud. Ja vett,
mille valasid veini, ei saa
enam kurnata sealt välja.
Mis on toimunud, on toimunud. Vett,
mille valasid veini, ei saa
enam kurnata sealt välja, aga
kõik muutub. Uue alguse
võid ka viimse hingetõmbega teha.
SUURED AJAD, RAISKU LASTUD
Ma teadsin, et ehitatakse linnu.
Ma ei olnud neist üheski käinud.
Arvasin, et see on pigem statistiline
kui ajalooline sündmus.
Milleks linnad, mis on ehitatud
rahva tarkuseta?
SAMAD KOMBED NAGU IKKA
Taldrikud virutatakse lauale
nii et supp loksub maha.
Kimedal häälel
kõlab käsk: Sööma!
Preisi kotkas
topib toitu
pojukeste suhu.
Palav päev. Istun suvilas,
kirjamapp põlvedel. Pajude tagant
ilmub nähtavale roheline paat. Ninas
paks nunn, paksult riides. Tema ees
vanem mees ujumiskostüümis, tõenäoliselt preester.
Aerude taga, sõudmas kõigest väest –
üks laps. Nii nagu vanasti! mõtlen ma,
täpselt nagu vanasti.
SUITS
Majake puude all järve kaldal.
Korstnast tõuseb suitsu.
Kui troostitu oleks
ilma selleta
nii maja, puud kui järv.
KUUSED
Koidikul
on kuused vasksed.
Nii ma neid nägin
pool sajandit tagasi
kaks maailmasõda tagasi
oma noorte silmadega.
KAHEKSA AASTAT TAGASI
Oli aeg
kui siin kõik oli teisiti.
Lihunikuproua teab seda.
Kirjakandjal on liiga sirge kõnnak.
Ja elektrik – mis veel tema tollal oli?
Ma ei vaja hauakivi, aga
kui teie seda minu jaoks vajate,
siis soovin, et seal seisaks:
Ta tegi ettepanekuid. Meie
võtsime need vastu.
Niisugune hauakiri teeks
meile kõigile au.
RASKED AJAD
Seistes akna all kirjutuspuldi juures
näen aias leedripuid.
Ja tunnen ära midagi punast ja midagi musta
ja korraga meenuvad mulle leedripuud
minu lapsepõlves Augsburgis.
Mitu minutit kaalun ma
üsna tõsiselt, kas minna laua juurde
prillide järele, et näha
jälle neid musti marju punastel okstel.
ASJADE MUUTUMINE
I
Kord olin vana ma, siis jälle noor
noor õhtuti, rauk hommikuti vara
kord olin laps, kel kurbus seisis meeles,
siis ätt, kel kõik on meelest läinud ära.
II
Ma noorelt olin kurb
ka vanalt olen seda
Mil ükskord rõõmsaks saan?
See aeg võiks läheneda.
CHARITÉ VALGES PALATIS
Kui ärkasin Charité valges palatis
vastu hommikut
ja kuulsin musträstaid,
sain ma paremini aru. Juba tükk aega
polnud ma tundnud surmahirmu. Sest miski
ei saa mulle viga teha,
kui mind ennast ei ole. Nüüd
ma oskasin tunda rõõmu ka sellest rästalaulust
mis tuleb pärast mind.
Ja ma arvasin ikka, et kõige lihtsamatest sõnadest
peaks piisama. Kui ma ütlen, mis on päriselt,
siis peaks murduma iga süda.
Et sa hukud, kui ennast ei kaitse –
seda näed sa ükskord niikuinii.
sisu