Prantsuse keelest Hasso Krull
kaheksa valget ringi
ruumi sügavuses
komeetide tants
universumi läbipaistvuses
puhtad tuleleegid
maa varjus
tõuseb päikene
punased sünnid
päevavalgele ilmub tagurpidi
ekslevaid märke
neil tuleb uuesti leida
päikese müütiline kuju
kivide naeratuse
äng
nende kisenduse öö
seal ongi lävi
surmast joobnule
ühes kohas
mis polnudki koht
vaid mäetipulubadus
vahu kauge mälestus
olin see nähtamatu silm
kahe kalda frontoonil
olin see nähtamatu suu
keda päike ja tuul
ärgitasid laulma
nähtamatud sõnad nägid unes luuletust
mille valgusekäsi
kalligrafeeris öö tagaküljele
ja kehast samuti nähtamatust
sündis inimese vari
verepäike
ohvrianniks
käin tähega koos tema ringil
kinnitan ohvrit
haihtun temaga koos
tänu minule ilmub ta uuesti
verepäike
ohvrianniks
mu saatus ütleb ohver
on linnu saatus
elada maailma
lakkamatust ümberlaulmisest
olemasolu räbalatest
ei piisa ta asustamiseks
olen temast ära
et temas paremini elada
sillata jõgi
ei pääse ülesõidukohast mööda
keegi ligineb mu kodule
millise ukse võti tal on
algab vaikiv dialoog
minu viis sõrme
põlevad nagu vahaküünlad
panen püsti uue suu
et kõnelda maast
täht on vilja sees
minu maja kannab oma iga
ta jalge ees idanevad paplid
küsimuse valu
ja mälestuse puud
võib-olla meile antakse
maitsta teise maailma vilju
surm on üks maa
seletamatu ja kummaline
põrgu on seal sillutatud
varjude ja valgusega
näen ainult rauda ja leeke
keset kukkumismärke
otse maailma nahal
lõõmab verest
ja rauast kest
ei ole enam kompassi
tähte ega sekstanti
navigeerime eikuskile
gasell tuleb tagasi
oma liivast koju
märkame sadamat
seejärel linna väga kõrgelt
puud ja kaljud robinal alla
mööda kevadehetes nõlvu
õrna sinise suudluse poole
lähme teistest linnadest läbi
seal on kivist purskkaevud
koos õhtuga ootame
kabelis kaikuvaid koraale
kuu väljas on amfora
lebamas mustal taeval
tema valge valgus puhkab
uinunud merel
tõsisel pilgul võidame tagasi
kaldatuha
maapagu seisneb kauguses
mis aimab ette kõiki reise
otsime iseennast
teistelt laiuskraadidelt
päev on täis linde
selles haruldases valguses
hajuvad öö tükid
määrame oma lõpetamata elu
kohti ja kuupäevi
näoks tume ring
istub meie surm
kivil ilma tunnistajata
olen uks
olen aken
lõpmatusse
süvendan ööd
keskendan valgust
päeva müsteeriumid
riivavad mu unesid
ühel hetkel elan jälle
suurte vabade lindude
joobunud kehas
ühel hetkel ärkan üles
tiibade lummuses
naelutatuna teiste ööde
salajaste sammaskäikude külge
unenäod on samavõrd sadamad
öö aeglastes rändudes
eraldan ühe vea taevas
jutustan endale tõestisündinud loo
unustamatu unustab minu
varju õiele truu mu elu
vabana nagu iga
algus
maa vastab linnu ihale
sisu